Teisel pool maailma: Reunion aka Back to the beginning!

Nonii, nüüd oleme jõudnud tagasi kohta, kus alustasime - Gold Coasti. Seljataga on 1600 km Austraalia teid ja hulgaliselt elamusi.

Pühapäeval hommikul startisime meie Kätliniga Sydneyst. Linnast minema saamisega läks meil aga aega nagu alati. Käisime veel enne lahkumist kõike tripiks vajalikku kaasa ostmas. K-mart oli meie põhiline abimees. Kui kõik telgid, madratsid, potid, pannid olid soetatud ja Kätlinil ka oma telefonioperaator vahetatud, saime lõpuks kell pool 2 liikuma. Plaan oli käia Newcastle linna vaatamas ja siis õhtuks Liisi peatumispaika jõuda. See aga ei tulnud meil kuidagi välja. Kui olime jõudnud umbes poole tee peale Syndeyst Newcastlesse, nägime et viidad näitavad Tourist Drive peale. Otsustasime vaatama minna, mida see endast kujutab. See tee kulges erinevate vaatamisväärsuste vahelt Hunter Valleys. Iga natukese aja tagant näitas viit maantee pealt kõrvale ja enamus kohad olid paari kilomeetri kaugusel maanteest. Kõik läks hästi kuni sinna maani, kui läksime vaatama ajaloolist aborigeenide teelõiku ja sõitsime mööda ainsast ümberpööramise kohast. Tegu oli ülimalt halvas olukorras ja väga kitsa muldteega, mis kulges mööda kalju äärt. Sõitsime umbes 20 km mööda seda teed 40 km/h kiirusega ja siis lõpuks jõudsime järgmise ümberpööramise võimaluse juurde. Kuna olime nii pikalt seda teed sõitnud juba, siis arvasime, et jõuame varsti maanteele tagasi ja ei hakanud enam ümber pöörama. Tee jätkus üsna samamoodi mööda kalju äärt, kuni lõpuks hakkas muutuma üha paremaks ja paremaks, kuni lõpuks olime tagasi asfaldil, aga mitte maanteel. See rada oli viinud meid oru ülemiselt äärelt kulgevalt maanteelt oru põhja ja nüüd tuli sõita veel edasi, et orust välja saada. Lõpuks jõudsime esimesse asustatud kohta, kus saime infot, et oleme sõitnud umbes 60 km Sydney poole tagasi. See 60 km võttis meil aega aga üle 2 tunni ja tagasi õigesse suunda saamine veel järgmise tunni. Kahetseda polnud aga põhjust, sest kogu see tee oli täis imelisi vaateid, imeilusat loodust ja ka põnevust. Kui jõudsime tagasi kiirteele, siis saime aru, et enam me valges Newcastlesse ega ka normaalsel ajal Liisi juurde ei jõua. Sai omavahel arutatud ja leppisime kokku, et Liis jääb veel üheks ööks sinna hostelisse. Meie Kätliniga käisime veel öist Newcastlet vaatama ja siis hakkasime Port Macquarie(Liisi peatuspaik) poole sõitma. Umbes kella poole 1 ajal öösel olime lõpuks 15 km Port Macquariest ja otsustasime veeta öö seal ühes kiirtee äärses rekkate parklas. Kuna tegu oli ainult parklaga, siis telki me ei kasutanud, vaid magasime selle öö autos.

Esmaspäeva hommikul võtsime Liisi peale, tegime kiire supluse Port Macquaries ja siis asusime teele. Plaan oli jõuda õhtuks Byron Baysse ja seal endale telkimisplats leida. Poole päeva peal sai meile jällegi selgeks, et sinna me ei jõua. Probleem on siin selles, et kell 7 õhtul on juba kottpime ja peale seda pole mõtet enam edasi sõita, kuna liiga palju vaatamist väärt kohti jääks vahele. Terve selle päeva sõitsime jällegi mööda Tourist Drive ja käisime läbi kohti, mida meie kohalikud korterikaaslased Sydneyst olid soovitanud. Napilt enne pimedat jõudsime Coffs Harbour'isse. Sõime seal ühel pikniku alal õhtust ja hakkasime endale telkimiskohta otsima. See osutus aga tunduvalt raskemaks, kui olime arvanud. Austraalias on enamus kohtades telkimine keelatud, aga õnneks iga natukese aja tagant leidub karavaniparke, kus saab väikese tasu eest oma telgi maha panna ning seal on ka pesemisvõimalused olemas. Leidsimegi endale selleks ööks ühes sellises pargis ööbimiskoha. Kui sinnamaani olime me Kätliniga enda üle väga uhked, et olime kõik selliseks tripiks vajaliku suutnud ühe korraga kaasa osta, siis telki üles seades tuli esimene tagasilöök. Me olime ostnud liiga väikese madratsi. Selle probleemi lahendas Liis aga madratsi teistpidi pööramisega. Jalad olid nüüd küll korralikult üle ääre, aga vähemalt oli normaalselt ruumi ennast keerata ja pöörata. Õhtul jutustades jõudsime järeldusele, et me peame ka enda üldist marsuuti natukene muuta. Kui alguses oli plaan Gold Coastil lõpetada ja siis sealseid teemaparke külastada, siis otsustasime me kohe järgmisel päeval sinna välja sõita. Seda selle pärast, et nädalavahetus hakkab see nädal lihavõtete tõttu juba reedel ja siis on teemapargid jubedalt rahvast täis.

Teisipäeva hommik oli lihtsalt imeline. Peale hommikusööki suundusime me kohta nimega Big Banana, mida oli üks mu korterikaaslastest taevani kiitnud. Seal pidavat saama parimat "Banana Spliti". Kogu see koht oli üks uur banaanimaailm ja kui me oma splitid lõpuks kätte saime, siis ei pidanud me ka pettuma. See oli lihtsalt imeline. Seal ees nägime ka mitmeid väga hästi korda tehtud vanu autosid. Neid oli ka maanteel plaju nähe. Seega eeldasime, et kusagil peab vist mingi kokkutulek olema. Päev möödus üldiselt üsnagi sama moodi nagu eelmine. Enamus aja päevast sõitsime ühest ilusast kohast teise ja nautisime vaateid. Leidsime ka üsnagi ideaalse skimmimise koha ja veetsime parasjagu aega seal. Õhtul veel napilt enne pimeduse saabumist käisime 100m kõrguse kose juures nong seal kõrval sõime ka õhtust. Selleks hetkeks olime jõudnud juba Byron Bay lähedale ja sealt sõitsime otse Gold Coasti välja. Kõik huvitav, mis Byron Bay ja Gold Coasti vahele jääb, kuulub avastamisele paari päeva pärast. Öö veetsime jällegi ühes karavanipargis.

Kolmapäeva hommikul oli meil hästi vara äratus ja läksime Wet'n'Wild veeparki. Juttude järgi pidi see olema Austraalia parim ja suurim veepark. Üsna suur oli see küll, aga meile ta kahjuks väga head muljet ei jätnud. Saime seal kõik korralikult päikese käest kõrvetada ka ja otsustasime sealt kella 3 ajal juba lahkuda. See andis meile aga jällegi natukene rohkem valget aega. Otsustasime sõita ühte lähedal asuvasse rahvusparki ja seal ööbida. Sinna saamiseks pidime üles sõitma väga järksudest nõlvadest ja meie üsnagi vana auto sai korralikult proovile pandud. Õnneks jõudsime õnnelikult kohale. See park asus mäe tipus ja sealt avanesid vast selle tripi parimad vaated. Ööbimispaigaks leidsime endale jällegi ühe karavanipargi. Õhtusööki tehes saime aga lollusega hakkama. Kasutasime valguse saamiseks auto tulesid, aga unustasime need natukene liiga kauaks peale ja lasime sellega aku tühjaks. Õhtul polnud sellega, aga miskit peale hakata, seega jäi sellega tegelemine hommikuks.

Hommikul vedas meil ja saime oma naabritelt särtsu ning saime jällegi auto liikuma. Tänase päeva veetsime me järgmises teemapargis. Seekord siis Movie Worldis, mis oli põhimõtteliselt sama, mis Disney World, ainult et Warner Bros. poolt loodud multikakangelastega. Sealt leidsime hulgaliselt ulmelisi ameerika raudteesid ning lahedaid showsid ja maskotte. Kuus tundi kadus seal ülimalt kiiresti. Enamus suurematel atraktsioonidel pidin ma üksi käima, aga viimase asjana enne lahkumist õnnestus mul tüdrukutele auk pähe rääkida, et nad minuga ühele ameerika raudteele tuleksid. See oli üsna halb mõte, sest neil üldse ei istunud see asi. Sain neid ainult sellega lohutada, et nad vähemalt proovisid. Väljudes ootas meid aga üks halb üllatus. Auto aku oli jällegi tühi. Meil läks parasjagu aega, et leida keegi, kellel oleks krokodillid autos. Lõpuks meil vedas ja lausa kaks inimest korraga tulid meile abi pakkuma. Kui auto käima saime sõitsime Gold Coasti sisse ja kuna enamus meie asjad olid märjad, kaasaarvatud telk, siis otsustasime me täna hosteli kasuks, et kõik need asjad kuivaks saada. Vanade aegade mälestuseks ööbime me täna samas hostelis, kus veetsime ka oma täiesti esimese öö Austraalia pinnal.
Homme on meil ees veel viimane teemapark nimega Seaworld ja peale seda sõidame Byron Bay'sse ning veedame paar päeva seal.

Viimased päevad oleme me elanud nagu tõelised austraallased. Ärganud väga vara ja läinud ka vara magama. Kui oled telgiga ja kell 7 on juba kottpime, siis kella 9 või 10 ajal on juba üsna magamamineku aeg. Samas on ka päevad olnud väga tegusad ning selliseks kellaajaks on juba väsimus ka üsna suur.

Kohtadest, mida teel külastamise, annavad vast pildid natukene parema ülevaate:

Day 1