Bangkok

20. augusti õhtul läks meil lend Ho Chi Minh'ist Bangkoki. Sinna saabusime kella 8 ajal õhtul ja õnneks läks see kord kohvritega kõik hästi. Kohe taksoga lennujaamast hotelli poole sõites oli selline tunne nagu oleks tsivilisatsiooni jõudnud. Rollereid ei olnud enam kusagil näha ja tee ääres olid ilusad suured majad, mida Vietnamis nägi väga harva. Hotelli jõudes ja kohe välja õhtusöögi paika otsima minnes saime aga aru, et liikluse osas oli see ainult illusioon. Me olime terve aja mööda kiirteed sõitnud, kuhu väiksemad masinad ei roni. Olukord on küll kokkuvõttes parem, kui Vietnamis, aga sellegi poolest oli tänavatel piisavalt rollereid ja nüüd Tais lisandusid neile veel ka Tuk-tuk'id. Meie hotell asus Makasan'i linnaosas ja oli päris kesklinnast natuke eemal, aga kõik tähtsamad kohad olid meile üsna odava taksosõidu kaugusel. Esimesel õhtul piirdusimegi õhtusöögiga ja läksime magama.

Järgmisel päeval oli mul enesetunne tegelikult juba üsna hea, aga sellegi poolest seadsime sammud kohe hommikul haigla poole. Sinna saamine ei olnud päris nii lihtne kui ootasime. Haigla asus meile tegelikult väga lähedal, aga kuna me täpset asukohta ei teadnud, siis otsustasime taksoga minna. Taksojuhid aga küsisid meilt selle väikse maa kohta hingehinda ja kui meil õnnestus hind alla kaubelda, siis tahtsid nad meid kuhugi riidepoodi viia. Lubasid et seal läheb ainult viis minutit. Hiljem lugesime, et see pidigi nende skeem olema, et neil on poodidega diil tehtud, et kui turistid sinna toovad, siis saavad mingit kasumit sealt. See aga ärritas mind väga, kuna ma saaks aru, kui me oleks tahtnud vaatamisväärsusi vaatama sõita ja siis pakutakse meile vahepeatust poes, aga kuna tegu oli haiglaga, siis võiks ju ikka mingi inimlikkuse moment olla, et teine inimene on hädas ja hetkeks võiks äri ajamise kõrvale jätta. Lõpuks otsustasime enda hotelli tsoonist minema jalutada ja kusagilt tänava äärest mingi masina leida. Lõpuks saimegi ühe tuk-tuk'i juhiga enam vähem normaalse hinnaga kaubale. Haiglasse jõudes saime tõelise elamuse osaliseks. See hoone meenutas rohkem Hiltoni hotelli, kui haiglat. Kogu personal rääkis ilusti inglise keelt ja kõik oli väga meeldivaks tehtud. Mulle tehti seal kiiresti mingi kohalik haigla kaart ja saadeti edasi otse neuroloogia osakonda. Ka seal käis kõik üsna kiiresti ja saingi juba arsti vastuvõtule. Arst tegi mulle hunniku teste ja arvas, et kui vereanalüüsi vastused korras on, siis ei ole miskit hullu. Seega pidime 2 tundi haigla ümbruses ära sisustama et analüüside vastuseid oodata ja lõpuks tagasi minnes pandi mulle diagnoosiks kerge peapõrutus. Seega kokkuvõttes ma selle haiglas käiguga oluliselt targemaks ei saanud, aga vähemalt sain mingi kindlustunde, et midagi tõsist ei ole. Hiljem uurisin veel ka natuke arsti tausta ja tuli välja, et tegu oli väga asjaliku New Yorki ülikooli lõpetanud noore arstiga. See andis veelgi suurema kindluse tema diagnoosi õigsusesse. Haigla nimi oli Bumrungrad International Hospital. Seega kui kellegil peaks kunagi Tais olles midagi juhtuma, siis this is the place to go. Lisaks heale kvaliteedile ei pidanud ma ka seal käimise eest kogu oma reisi raha ära maksma. Kokkuvõttes vastuvõtu ja kõigi protseduuride eest pidin kokku maksma ainult umbes 50 eurot.
Kuna tegu oli pühapäevase päevaga ja haiglast saime minema umbes kella 12 ajal, siis soovitati meil pärastlõuna sisustada nädalavahetuse turul. Võtsime siis hotelli juurest uuesti takso, mille juht ei rääkinud peaaegu sõnagi inglise keelt ja jõudsime kuidagi imemoodi õnneks õigesse kohta kohale. See turg oli lihtsalt üüratult suur. Ma usun, et ma ei liialda, kui ütlen, et seal oli tuhandeid müügilette. Osta oli sealt võimalik lihtsalt kõike: kunsti, riideid, aksessuaare, valmis toitu, toorest toitu, mööblit, suveniire jne Meil kulus seal peaaegu 5 tundi ja osta suutsime sealt lõpuks ainult mõne üksiku asja, kuna kui me ka midagi lahedat alguses nägime, siis hiljem oli seda letti võimatu uuesti üles leida. Alguses oli meil plaan peale seda turgu veel Bangkoki kuulsaimale backpackerite tänavale ööturule minna, aga see jäi ära, kuna meie jalad olid lihtsalt täiesti surnud. Seega otsustasime minna Bangkoki suurimasse kaubanduskeskusesse söögikohta otsima. Sealt ledsimegi metsiku valikuga food court'i, mis meile väga hästi sobis. Hiljem vaatasime seal veel natuke ringi ja see keskus oli tõepoolest lihtsalt meeletu. Seal oli mitu muuesumi, uisuväljak, lugematus koguses söögikohti ja erinevaid poode. Sealt õnnestus meil leida ka Magnum Chocolatier, mis oli Magnumi jäätiste põhjal toimiv restoran. See oli lihtsalt paradiis. Jõime Magnumi jäätistest tehtud kokteile ja sõime ulmeliselt head magustoitu. See magusapomm pani ka meie päevale lõpu. Jalutasime veel sealt keskusest hotellini, et väheke kergem olla hakkaks ja peale seda tuli juba jube hea uni.

Esmaspäev oligi meie viimane päev Bangkokis ja lennujaamas pidime olema tegelikult juba kell 3. Seega oli meil jäänud vaid pool päeva. Selle sisustasime me mööda templeid käies. Neid on Bangkoki kesklinnas palju. Suures plaanis on seal iga teise nurga peal kas tempel või mingi monument. Meil oli ka natuke õnne ning ebaõnne. Nimelt oli tegu Buda sünnipäevaga ja terve linna ja kõik templid olid rahvast täis. Õnn oli see selle poole pealt, et nägime kohalike rituaale ja kombeid ning ebaõnn selle poolest, et osad templid olid kinni või avati alles poolest päevast. Esimeste templitega meil vedas ja need olid lahti, aga Bangkoki kõige suurem ja uhkem tempel tehti turistidele lahti alles keskpäeval. Hommikul olid sisse lubatud ainult Tai kodanikud. See tähendas aga seda, et kui kell lõpuks 12 sai ja me sisse saime, siis ei olnud seal enam eriti liikumisruumi, kuna soovijaid oli väravate taha metsikult kogunenud. Sellegi poolest olime õnnelikud, et meil see kõik ära näha õnnestus. Kõik need templid ja monumendid avaldasid mulle üsna suurt muljet, kuna kulda ja sädelust leidus seal igal sammul. Viimasesse templisse sisenemisel tekkis meil ka väike probleem, kuna Kätlinil oli seljas maika ja ta kattis oma õlgu rätikuga. Teistes kohtades see probleemiks ei olnud, aga seal otsustati, et see on ebasünnis riietus ja ta pidi endale uksetagant särgi rentima. See tegi jällegi minu tuju väga heaks, kuna talle anti lilleline Hawaii stiilis särk, millega ta nägi ülimalt naljakas välja. Kui lõpuks sealt templist välja pääsesime oli meil veel ainult nii palju aega, et jõe ääres ära käia ja siis võtsime juba takso tagasi hotelli. Lõunasöögiks otsustasin ma võtta see kord kohalikku tänavatoitu. Nimelt Tais võib iga nurga peal leida ratastel käru, millest müüakse kohalikku toidukraami. Kui käia ühest putkast teise võib väga odavalt väga uhke eine endale kokku panna. See on ka kõige odavam söömise viis. Sellel lõunal õnnestus mul saada 2.5 euro eest 2 varrast grillitud sealiha, varras grillitud loomaliha, varras grillitud kalmaari, kotitäis riisi, üks grillitud banaan ja mingi kohalik munamagustoit. Natuke hirm oli hiljem, et ega kõht korrast ära ei lähe sellise tänavalt ostetud toidu peale, aga kuna kõik oli korras, siis käisin ma edasise reisi jooksul väga tihti nendes tänavaputkades midagi ostmas, kuna maitse poolest olid need ühed parimad. Seejärel oligi meil juba aeg lennujaama minna.

Lennumasin viis meid seekord Bangkokist Krabile. Krabi on Lõuna-Tais asuv kuurortlinn, kus asub üks maailma ilusamaid randu. See kord meil seda aga vaata minna aega ei olnud, kuna nii kui lennujaama jõudsime, broneerisime endale järgmiseks hommikuks bussi ja paadi piletid Koh Phangan saarele, kus toimub Full Moon Party. Öö veetsime selle reisi kõige hullemates tingimustest. Saime endale kämpingu, kus seinas olid augud ja pesemisvõimalus peaaegu olematu. Lisaks sellele jooksis meile kohe alguses üks prussakas vastu, mille ma ära tapsin. Kuna me aga ta vannitoa nurka vedelema jätsime, siis olid varsti sipelgad platsis. Hommikuks olid need väiksed töömehed selle suure prussaka tükkideks lammutanud ja oma pessa vedanud. Üks suurem tükk oli aga seinas olevasse auku kinni jäänud ja see oli ka ainuke märk, mis hommikus prussakast järele jäänud oli. Õhtul käisime veel õhtust söömas ja ühes kohalikus hipibaaris istumas. Keskööl sain ka oma esimesed õnnesoovid kätte ja Kätlin andis üle üliägeda kingi, mille nad mulle Liisiga tegid. Nüüd on mu habemes nägu ka särgi peale jäädvustatud :)

Praeguseks ütlen Tsau ja järgmistest seiklustest juba varsti

Vaade meie korruselt haiglas

Tuk-tuk fun

Magnumi smuuti

Magnumking

 WC uks

Turistide hunnik, kes kõik keskpäeva ootasid

Õnnelik uue särgi omanik

Mui Ne

Eelmises postituses jäin selle juurde, kuidas me Mui Ne poole sõitma hakkasime. Mui Ne on Lõuna-Vietnami populaarseim kuurortlinn ja ka täielik venelaste paradiis. Sinna läksime mõttega rannas oma reisiväsimus välja puhata.
Seega peale meie 7 tunnist kohutavat loksumist eelmises bussis ootas meid samal õhtul ees veel 6 tunnine bussisõit Mui Ne'sse. Buss oli üsna lahe. Kuna me lahkusime Ho Chi Minh'ist kell 8 õhtul, siis oli tegu ööbussiga, kus tavaliste toolide asemel olid lamamistoolid. Seega magada oli seal väga mugav. Sellele järgnes aga meie aasia reisi jooksul esimene hetk, kus me polnud oma tegutsemist päris läbi mõelnud. Meie plaan oli jõuda varahommikul umbes kella 4/5 ajal Mui Ne'sse ja seal siis endale rannas mõnus koht leida ja päiksetõusu vaadata ning siis hommikul kunagi hotell otsida. Selles plaanis oli aga päris mitu viga. Tuli välja, et buss sõitis tunduvalt kiiremini, kui me arvasime ja me olime kohal juba enne kella 2 öösel ja lisaks sellele sadas vihma. Seega olime me kell 2 öösel kusagil võõras linnas oma kottidega kodutud. Muud ei jäänudki üle, kui hakkasime mööda mereäärset tänavat edasi kõndima ja lahti olevaid hotell otsima. Õnneks väga kaugele ei pidanuki jalutama. Leidsime endale üsna okei hinna ja kvaliteedi suhtega hotelli täiesti mere ääres.

Kahjuks sellega ka meie seiklused Mui Ne's põhimõtteliselt lõppesid, kuna järgmisel päeval hakkas mul see peapõrutus korralikult tundma andma. Arvatavasti oli selle põhjuseks see suur loksumine bussides eelmisel päeval. Järgmised kaks päeva väljusin ma voodist ainult sööma minekuks ja lõpuks otsustasin, et mul siiski oleks vaja sellega arsti juurde minna. Uurisin asja natukene ja helistasin erinevatesse saatkondadesse ning kokkuvõttes sain teada, et Vietnamis normaalset arstiabi leida on ülimalt raske ja palju parem mõte on oodata Bangkokini ja seal arsti poole pöörduda. Sellegi poolest otsustasime, et targem oleks igaks juhuks Ho Chi Minhi tagasi sõita, kus on vähemalt mingigi haigla olemas, kui asi peaks veel hullemaks minema. Seega 18. juuli õhtul saabusime me Ho Chi Minhi tagasi. Mui Ne's õnnestuski meil näha kahjuks ainult oma hotelli ja sellega samal tänaval asunud restorane. Sellegi poolest saime aimu, kui venelastele orienteeritud see linn on, kuna enamus kohtades olid venekeelsed menüüd saadaval ja iga teise poe ees ilutses vene tähtedega plakat.

See voodis lamamine oli ennast ära tasunud ja Ho Chi Minhi jõudes tundsin ma ennast juba natukene paremini. Seal oli meil jäänud veel 2 päeva ja ka enamuse nendest päevadest veetsin ma voodis. Viimasel päeval oli juba nii hea olla, et käisime pärastlõunal kohalikul turul hästi järele tehtud uhkete firmade kaupa jahtimas. Õhtu aga veetsime jällegi teleka ees. Selleks hetkeks meil oli juba telekas oma programm kujunenud ja meile pakkus endale üsna palju nalja, et me oleme nagu pesnionärid juba. Kui kell saab 6 õhtul, peab kindlalt kodus teleka ees olema juba.

Sellega saidki kahjuks meie 9 Vietnamis veedetud päeva läbi. Kogu reisi vältel meil ilmaga suhteliselt vedas. Kuna praegu on kogu siinses piirkonnas vihmahooaeg, siis ootasime tunduvalt hullemat. Tõeliselt suure vihma kätte meil otseslt jääda ei õnnestundki. Enamus ajast oli lihtsalt pilvine ja kohati natukene tibutas. Seda võtsime pigem positiivsena, kuna kui sellele metsikule kuumusele oleks ekskursioonide ajal veel päike ka lisandunud, oleks see päris tappev olnud.
See tervise jama küll natuke rikkus seda puhkamise, aga samas ei takistanud see meil seda riiki nautimast. Õnneks jõudsime kõik tähtsamad asjad enne ära teha ja lihtsalt rannas pikutamise ja ookeanis suplemise mõnud jäid seal ära. See aga meid õnneks väga ei häirinud, kuna teadsime, et Tais ootavad meid ees tõelised paradiisirannad.
Kokkuvõttes ütleskin, et Vietnam on ülimalt huvitav riik. Selles piirkonnas, kus meie käisime, ei näinud me sellist paradiisi ilu ja silmipimestavaid vaateid, aga see kõik mida me nägime oli tõeliselt huvitav. See oli ka esimene riik, kus ma käinud olen ja igal sammul sõja tagajärgi näinud. Ka inimestes võis mingil määral kibestumist näha. See kõik tekitas minus tunde, et ma ei näinud piisavalt ja et sellel riigil on tõesti väga palju pakkuda. Kindlasti tahaks minna tagasi, aga see kord asju hoopis teist moodi teha. Kui me see kord olime tõelised turistid, siis järgmisel korral üritaksin ma võimalikult palju turistide teid vältida ja näha millised on kohalikud inimesed omas keskonnas ja kindlasti tahaks elu jooksul ära käia ka Põhja-Vietnamis, kuna jäi tunne, et see võib olla midagi hoopis teistsugust.
Seega kõigile, kes peaksid Vietnami mineku peale mõtlema, siis kindlasti 100% soovitan seda ja just selle riigi ajaloo ja inimeste pärast.
Ja muidugi toidu pärast. Sellest ma võiksin täiesti eraldi postituse kirjutada. Vietnami köök on lihtsalt imeline. Märksõnadeks oleks vast mereannid, kevadrullid, loomalihasupp ja puuviljakokteilid.

Järgmiseks ootab meid ees 15 päeva Tais. Alustame Bangkokist ja liigume sealt edasi lõuna poole.

Vaade meie hotelli rõdult

Venekeelsetest siltidest rääkides

Lebobuss

Draakoniviljapuud

Kummipuu kasvatus

Roller sobib ka kolimiseks

Jumalikud kevadrullid

Mekong Delta

Järgmiseks kolmeks päevaks võtsime me endale reisi Mekongi jõe deltasse. See asus Ho Chi Minh'ist edelas ja tegu on Vietnami ühe viljakama alaga ja tänu sellele elab seal ka peaaegu kolmandik kogu Vietnami elanikkonnast.

1. päev:

Algas see päev 2 tunnise bussisõiduga esimesse jõe äärsesse linna , kus vahetasime bussi paadi vastu. Tee peal käisime läbi veel ühest väga suurest ja uhkest budistlikust templist. Sadamast viis meid üsna väike mootorpaat lähedal asuvale saarele. Kogu esimene päev me sõitsimegi paadiga ühelt väikselt saarelt teisele. Need saared olid üsna lähestikku ja igal saarel asus, mingi töökoda või farm, mis iseloomustas deltas elavate inimeste elu.
Esimesel saarel peeti mesilasfarmi ja me saime proovida teed meega ja ka meeviskit.
Teisel saarel oli kookosekommide tehas. Seal näidati meile, kuidas kookost töödeldakse ja mida sellest teha saab. Saime proovida nii kookose kommi, kui ka kookose viina. Lisaks sellele õnnestus meil maitsta ka viskit, mille sees ligunes surnud kuningkobra. Peale seda viidi meid hobuserakendiga lõunasöögi paika. Lõunaks pakuti meile traditsioonilisi Vietnami roogasid: värskeid/praetud kevadrulle, kala, riisinuudleid ja mingit suppi.
Kolmandal saarel saime proovida seal piirkonnas kasvavaid erinevaid troopilis puuvilju ja kuulata kohalikku folkloormuusikat. Seal saarel toimus ka aerupaadi reis mööda väikseid kanaleid bambuste vahel.
Peale saari viidi meid tagasi maismaale ja grupp lahutati. Osad inimesed olid valinud ainult ühe päevase reisi ja nemad viidi tagasi Ho Chi Minhi, meile aga tuli uus buss koos uue giidiga järgi ja meid viidi Can Tho'sse, kus oli meil ööbimine. Sõit kestis päris mitu tundi ja suundusime lõuna poole. Seal oli meil organiseeritud ööbimine ühe Vietnami pere juures. Sinna elamisse saamine oli omaette kogemus. Pereisa ja poeg võtsid meid bussi juurest rolleritega peale ja sõit kestis umbes 15 min. Aga rolleriga teiste rollerite vahel Vietnami liikluses olemine on täielik elamus. Seal majutuses oli meile lubatud kokkamiskoolitus ja õhtusöök koos perega, aga meile seda kahjuks ei pakutud. Nad küll ise elasid samas majas, aga see koht nägi siiski rohkem külalistemaja moodi välja ja õhtusöök oli meil hoopis koos ühe toreda briti paariga, mitte perega. Sellegi poolest väga nautisime seal olekut ja see oli tunduvalt parem, kui hotell.

2. päev:

Hommikul viidi meid kohe vara ujuvale turule, kus kogu kaubavahetus toimus paatide pealt. Sinna sõitsime aga mööda natuke turismiteelt kõrvale jäävat jõge. Seega nägime väga ehedalt kohalike inimeste hommikuseid toimetusi. Turu näol oli tegu piirkonna kõige populaarsema ujuva turuga ja sinna sõidab paate kokku üsna kaugelt ja inimesed elavad seal mitu nädalat oma paatides, kuni kogu kaup on müüdud. Seal saime proovida parimat ananassi, mida ma elus proovinud olen. Hiljem viidi meid veel riisipaberi tehasesse ja riisitehasesse. Sõime seal samas linnas veel lõunat ja seejärel oli 4 tunnine bussisõit kolmandasse linna, mis asus täiesti Kambodžsa piiri ääres. Tee peal käisime läbi veel krokodilli farmist. Ma pole veel nii paljusid krokse ühes kohas varem näinud. Õhtul ootas meid hotell, mis asus küll täiesti pärapõrgus, aga millega me lõppkokkuvõttes olime ülimalt rahul. Sellel õhtul võtsime ette ja käisime tõelises kohalikus restos söömas, kus mitte ükski inimene ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja menüüd oli ka kohalikus keeles. Õnneks oli seal menüüs paar pilti ja tänu sellele saime endale ülimalt maitsva keedetud krabi tellitud. Istusime ülimalt madalate plasttoolide peal ja sõime nagu väikese nukulaua taga ning me olime vist ka kogu restoranis ainsad inimesed, kes oma krabi koori maha ei sülitanud. Seega kujunes sellest õhtusöögist tõeline elamus omaette.

3. päev:

Hommikul äratati meid jälle vara ja viidi kalafarme vaatama. Need oli vee peale ehitatud majad, mille all kasvatati kalu. See pidi olema väga tulus ala. Farmide püsti panek on ülimalt kallis, aga pidi ära tasuma. Seejärel käisime veel Cham külas. Cham'ideks kutsutakse Vietnamis elavaid moslemeid, kes üldiselt on Indoneesiast pärit. Neil oma täiesti oma keel ja oma kultuur ja üldiselt nad elavadki koos sellistes külades. Seal külas oli ümbrusega võrreldes üsna palju uhkeid hooneid ja asutusi. Nende ehitamiseks saadakse raha rikasteslt araabia riikidelt, kes toetavad sealseid moslemeid.
Seejärel sõitsime natukene Ho Chi Minhi poole tagasi ja külastasime veel ühte templit, mis oli kalju sisse ehitatud. See on siiani ilusaim tempel mida me näinud oleme.
Selleks päevaks meie kultuurprogramm sellega piirduski, kuna ees ootas 7 tunnine bussireis tagasi Ho Chi Minhi. Sellest kujunes aga meie kõige jubedam bussisõit, kuna sellel bussil oli arvatavasti amordid läbi ja see kuidas meid selle 7 tunni jooksul loksutati ja väristati oli ebanormaalne.

Õhtul kella 6 ajal jõudsime tagasi Ho Chi Minhi ja siis oli meil aega 2 tundi, et käia ära õhtusöögil, kuna kell 8 viis meid ööbuss juba Mui Ne poole.

1. Päev

Igas templis on kümneid selliseid altareid

Sellise paadiga veeti meid ringi

Mezimumm

Kalaaa

Tüüpiline Vietnami maja. Üle poole pambusest tehtud

2. Päev

Nii näidatakse ära, mida sellel paadil täpsemalt müüakse

Äri käib

Ka head nuudlirooga saab otse paadist

Riis kuues erinevas variandis

Riisipaberi tegu

3. Päev

Tüüpiline kalafarm

Cham village

Nii sai kalu osta

Kätsi stiil sai templis natuke täiendust