Teisel pool maailma: July 2013

Järgmiseks kolmeks päevaks võtsime me endale reisi Mekongi jõe deltasse. See asus Ho Chi Minh'ist edelas ja tegu on Vietnami ühe viljakama alaga ja tänu sellele elab seal ka peaaegu kolmandik kogu Vietnami elanikkonnast.

1. päev:

Algas see päev 2 tunnise bussisõiduga esimesse jõe äärsesse linna , kus vahetasime bussi paadi vastu. Tee peal käisime läbi veel ühest väga suurest ja uhkest budistlikust templist. Sadamast viis meid üsna väike mootorpaat lähedal asuvale saarele. Kogu esimene päev me sõitsimegi paadiga ühelt väikselt saarelt teisele. Need saared olid üsna lähestikku ja igal saarel asus, mingi töökoda või farm, mis iseloomustas deltas elavate inimeste elu.
Esimesel saarel peeti mesilasfarmi ja me saime proovida teed meega ja ka meeviskit.
Teisel saarel oli kookosekommide tehas. Seal näidati meile, kuidas kookost töödeldakse ja mida sellest teha saab. Saime proovida nii kookose kommi, kui ka kookose viina. Lisaks sellele õnnestus meil maitsta ka viskit, mille sees ligunes surnud kuningkobra. Peale seda viidi meid hobuserakendiga lõunasöögi paika. Lõunaks pakuti meile traditsioonilisi Vietnami roogasid: värskeid/praetud kevadrulle, kala, riisinuudleid ja mingit suppi.
Kolmandal saarel saime proovida seal piirkonnas kasvavaid erinevaid troopilis puuvilju ja kuulata kohalikku folkloormuusikat. Seal saarel toimus ka aerupaadi reis mööda väikseid kanaleid bambuste vahel.
Peale saari viidi meid tagasi maismaale ja grupp lahutati. Osad inimesed olid valinud ainult ühe päevase reisi ja nemad viidi tagasi Ho Chi Minhi, meile aga tuli uus buss koos uue giidiga järgi ja meid viidi Can Tho'sse, kus oli meil ööbimine. Sõit kestis päris mitu tundi ja suundusime lõuna poole. Seal oli meil organiseeritud ööbimine ühe Vietnami pere juures. Sinna elamisse saamine oli omaette kogemus. Pereisa ja poeg võtsid meid bussi juurest rolleritega peale ja sõit kestis umbes 15 min. Aga rolleriga teiste rollerite vahel Vietnami liikluses olemine on täielik elamus. Seal majutuses oli meile lubatud kokkamiskoolitus ja õhtusöök koos perega, aga meile seda kahjuks ei pakutud. Nad küll ise elasid samas majas, aga see koht nägi siiski rohkem külalistemaja moodi välja ja õhtusöök oli meil hoopis koos ühe toreda briti paariga, mitte perega. Sellegi poolest väga nautisime seal olekut ja see oli tunduvalt parem, kui hotell.

2. päev:

Hommikul viidi meid kohe vara ujuvale turule, kus kogu kaubavahetus toimus paatide pealt. Sinna sõitsime aga mööda natuke turismiteelt kõrvale jäävat jõge. Seega nägime väga ehedalt kohalike inimeste hommikuseid toimetusi. Turu näol oli tegu piirkonna kõige populaarsema ujuva turuga ja sinna sõidab paate kokku üsna kaugelt ja inimesed elavad seal mitu nädalat oma paatides, kuni kogu kaup on müüdud. Seal saime proovida parimat ananassi, mida ma elus proovinud olen. Hiljem viidi meid veel riisipaberi tehasesse ja riisitehasesse. Sõime seal samas linnas veel lõunat ja seejärel oli 4 tunnine bussisõit kolmandasse linna, mis asus täiesti Kambodžsa piiri ääres. Tee peal käisime läbi veel krokodilli farmist. Ma pole veel nii paljusid krokse ühes kohas varem näinud. Õhtul ootas meid hotell, mis asus küll täiesti pärapõrgus, aga millega me lõppkokkuvõttes olime ülimalt rahul. Sellel õhtul võtsime ette ja käisime tõelises kohalikus restos söömas, kus mitte ükski inimene ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja menüüd oli ka kohalikus keeles. Õnneks oli seal menüüs paar pilti ja tänu sellele saime endale ülimalt maitsva keedetud krabi tellitud. Istusime ülimalt madalate plasttoolide peal ja sõime nagu väikese nukulaua taga ning me olime vist ka kogu restoranis ainsad inimesed, kes oma krabi koori maha ei sülitanud. Seega kujunes sellest õhtusöögist tõeline elamus omaette.

3. päev:

Hommikul äratati meid jälle vara ja viidi kalafarme vaatama. Need oli vee peale ehitatud majad, mille all kasvatati kalu. See pidi olema väga tulus ala. Farmide püsti panek on ülimalt kallis, aga pidi ära tasuma. Seejärel käisime veel Cham külas. Cham'ideks kutsutakse Vietnamis elavaid moslemeid, kes üldiselt on Indoneesiast pärit. Neil oma täiesti oma keel ja oma kultuur ja üldiselt nad elavadki koos sellistes külades. Seal külas oli ümbrusega võrreldes üsna palju uhkeid hooneid ja asutusi. Nende ehitamiseks saadakse raha rikasteslt araabia riikidelt, kes toetavad sealseid moslemeid.
Seejärel sõitsime natukene Ho Chi Minhi poole tagasi ja külastasime veel ühte templit, mis oli kalju sisse ehitatud. See on siiani ilusaim tempel mida me näinud oleme.
Selleks päevaks meie kultuurprogramm sellega piirduski, kuna ees ootas 7 tunnine bussireis tagasi Ho Chi Minhi. Sellest kujunes aga meie kõige jubedam bussisõit, kuna sellel bussil oli arvatavasti amordid läbi ja see kuidas meid selle 7 tunni jooksul loksutati ja väristati oli ebanormaalne.

Õhtul kella 6 ajal jõudsime tagasi Ho Chi Minhi ja siis oli meil aega 2 tundi, et käia ära õhtusöögil, kuna kell 8 viis meid ööbuss juba Mui Ne poole.

1. Päev

Igas templis on kümneid selliseid altareid

Sellise paadiga veeti meid ringi

Mezimumm

Kalaaa

Tüüpiline Vietnami maja. Üle poole pambusest tehtud

2. Päev

Nii näidatakse ära, mida sellel paadil täpsemalt müüakse

Äri käib

Ka head nuudlirooga saab otse paadist

Riis kuues erinevas variandis

Riisipaberi tegu

3. Päev

Tüüpiline kalafarm

Cham village

Nii sai kalu osta

Kätsi stiil sai templis natuke täiendust

Meie kaks päeva Sydneys möödusid puhates. See Uus-meremaa reisi lõpp väsitas meid ikka korralikult ära ja magamata öö lennujaamas pani asjale korraliku punkti. Esimese päeva veetsime magades ja õhtul saatsime Liisi kodu poole teele. Teisel päeval käisime veel viimaseid suveniirioste tegemas ja õhtul tegime ära veel ühe Austraalia must do. Sõime korraliku känguru liha stake'i. Kahjuks ühtegi restorani, kus seda pakutakse me ei leidnud, aga õnneks leidsime poest korralikult marineeritud lihatükid. Seega küpsetasime neid ise kodus ja tulid väga head. Liha oli hea mahlane ja meenutas natuke loomaliha. Kokkuvõttes soovitame känguru liha kõigile.

Järgmisel hommikul läks meil varakult lennuk ja terve päev möödus lennates. Esimene lend oli Syndeyst Kuala Lumpurisse ja kestis 8 tundi. Seejärel oli seal pooleteise tunnine ooteaeg. Selle aja sisutamise söömisega ja leidsime sealt ka väga laheda Iraani mehe, kes töötas Sydney ülikoolis õppejõuna. Kuna ta oli korduvalt enne Vietnamis käinud, siis rääkis ta meile milliseid vaatamisväärsuseid kindlasti vaatama peaks minema. Järmine lend viiski meid juba Vietnami suurimasse linna Ho Chi Minh'i. Seda linna tuntakse ka vana nimega Saigon ja tegu endise Lõuna-Vietnami pealinnaga. Nimi vahetus peale Vietnami sõda ja uus nimi pandi sõjaaegse Põhja-Vietnami presidendi Hồ Chi Minh järgi. Sinna jõudsime kella 8 ajal õhtul ja kohe lennujaamas algas kõik väga aasialikult. Nimelt oli minu kohver kadunud. Peale umbes poolt tundi leiti infosüsteemist, et Kuala Lumpuris istub üks ilma kleepsudeta kohver ja täpsema info selle kohta saab hommikul. Selle ajaga, kui me mu kohvrit ootasime, nägime me jällegi seda Iraani meest ja ta aitas meil mu kohvri otsimisega tegeleda. Hiljem jagasime temaga taksot linna ja tänu sellele saime tunduvalt odavamalt kuna arvatavasti poleks me osanud nii palju hinda alla kaubelda ja lisaks saime veel niigi juba alla kaubeldud hinna temaga pooleks teha. Kohe lennujaama parkalst välja sõites saime me šokki osaliseks. See liiklus on täielik müstika. Saime teada, et seal linnas on 8-10 miljonit rollerit ja nad kõik sõidavad tänavatel täiesti suvaliselt. Võis tähele panna, et kõik juhid sõidvad kogu aeg käsi signaalil, et saaks seda umbes 100 korda minutis vajutada. Kui olime selle rollerirägastiku edukalt läbinud ja hotelli jõudsime, olime väga positiivselt üllatunud, kuna kõik oli nii nagu lootsime. Tegu oli väga luksusliku hotelliga ja asus see täpselt kesklinnas nagu lubatud. Õhtul käisime veel ööturul ringi vaatams ja sõime ühes tänavarestoranis midagi üsna huvitavat. Nimelt tellisin endale grillitud merekarbi ja proovisin esimest korda elus ka konna ära. Maitses täitsa nagu kana.

Hommikul oli meil hotellis imeline hommikusöök, kus valik oli metsik. Sai proovida palju erinevaid kohalikke ja natuke rohkem läänelikemaid roogasid. Sain ka infot, et see Kuala Lumpurist leitud kohver oligi minu oma ja see toimetatakse esimesel võimalusel meie hotelli. Selle hea uudise peale suundusime kohe sõjamuuseumisse, mis oli igal pool vägagi soovitatud. Sinna sõitsime kohaliku rattataksoga, mida meile kohe hotelli nurgapeal pakuti. Värskete turistidena maksime muiudgi suht kõrget hinda selle eest, aga vähemalt oli lahe kogemus. Muuseum oli väga huvitav ja hariv. See andis meile tunduvalt parema ülevaate, kui palju see riik läbi elanud on ja edasise reisi jooksul saime tänu sellele paljudest asjadest paremini aru. Ka kõik faktid, mis ma siin välja toon, on sealt pärit. Peale muuseumit käisime kuni õhtuni niisama linna peal ringi ja tutvusime kohaliku elu ja oluga. Saime aru, et siin käib kauplemine igal hetkel. Üks kõik kuhu me läksime, alati üritas keegi meile midagi müüa. Esimestel päevadel oli see üsna imelik ja kohati häiriv, kuna me ei osanud sellistes olukordades päris õigesti käituda. Hiljem saime aru, et paar korda lihtsalt täieliku kindlusega ei öeldes ja edasi kõndides saab neist ilusti lahti.

Järgmiseks päevaks olime endale hotellist bookinud poolepäevase reisi Cu Chi tunnelitesse. See oli 2500 ruutkilomeetrine maa-ala, kuhu oli sõja ajal metsik tunnelite süsteem kaevatud. Kogu ala oli kaetud džungliga ja sõja ajal baseerusid seal Viet Cong'i sõdurid, kes toetasid kommunistlikku Põhja-Vietnami ja võitlesid USA sõdurite vastu. Maa-alus süsteemgi oligi vaja neil kaitseks USA õhurünnakute eest. Tunnelid olid kaevatud väga süstemaatiliselt kolmel erineval sügavusel ja hoolikalt lõksudega kaetud. Üldiselt kogu see džungli ala oligi üks suur lõksude rägastik, mille jaoks oli igal seal tegutseval kohalikul sõduril kaart, et mitte ise enda lõksudesse langeda. Kõik käigud olid kaevatud meelega nii kitsad, et väikse vietnamlasega võrreldes üsna hiiglaslik USA sõdur sinna sisse ei mahuks. Kitsaima leveli tunnelite laius oli 50cm ja ja kõrgus 30cm. Saime seal maitsta toitu, mida sõja ajal tunnelites söödi, saime läbida ka 150m tunnelite lõigu (see oli küll lääne inimeste suuruse jaoks kohandatud) ning lasketiirus sain ka M60 automaadiga lasta.

Lisaks sellele käisime läbi ka sõja ajal keemiarelva ohvriteks langenute külast. Nimelt kasutati Vietnami sõjas suures koguses keemilisi relvi, et hävitada nii inimesi kui ka loodust. Kõige populaarsem kemikaal kannab nime Agent Orange ja inimestele põhjustas see metsikuid väärarenguid. Seal külas elasid ja töötasid koos nii otseselt kemikaaliga pihta saanud inimesed, kui ka juba mitmendat põlve väärarenguga lapsed. Saime ka ühes nende töötoas käia vaatamas, kuidas nad päris imelisi maalinguid erinevatele esemetele tegid. Lisaks sellele külale võib keemiasõja tagajärgi igal pool Vietnamis näha . Erinevate üsnagi ebameeldiva väljanägemisega kasvajatega inimesi kohtab tänaval üsna tihti.

Sama päeva õhtul käisime veel Ho Chi Minhi chinatown linnaosas. Mis oli natuke erinev, kui teised chinatown'id, mida selle reisi jooksul külastanud oleme. Tegu ei olnud mitte paari tänavaga vaid terve linnaosaga. Juttude järgi pidi see ka väga jõukas linnaosa olema. Meie nägime seal ainult väga suurt kontrasti rikkuse ja vaesuse vahel. Kui ühes väikses garaažis peeti sees väikest uberikku rolleritöökoda ja garaaži ees oli väike paari plastiklauaga restoran, siis selle kõrval olevas garaažis müüdi ülikalleid luksusautosid. Seal sai päris pikk jalutuskäik tehtud ja peaaegu ära eksitud ning päris õhtul võtsime hotellist veel ülimõnusa jalamassaži. Õhtuks oli õnneks ka minu kadunud kohver lõpuks hotelli saabunud. Seega pikkade pükstega 38 kraadises kuumuses ringi jooksmine sai selleks korraks õnneks läbi.

Natuke pilte ka veel ja praeguseks kõik,
Cheers