Nüüd siis lähemalt ka, millega me hakkama saime:
Laupäeva hommikul oli varakult äratus. Asjad panime eelmisel õhtul kokku, seega oli hommikul ainult kiire söök, kogu elamine autosse ja hakkasime Cairnsi poole liikuma. Goondiwindis läks meil umbes tunnike aega, kuna pidime pesu pesema ja poes käima. Peale seda olid aga ainult mõned tankimise ja jala sirutamise pausid, kuni jõudsime õhtusöögi ajaks Emeraldi. Sealne peatus oli täielik teater omaette. Valisime söömise kohaks kohaliku kiirsöögi restorani, kus meie suureks üllatuseks leidus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Täpsemalt meie sealsete seikluste kohta saab lugeda Kätlini blogist. Sellel õhtul sõitsime veel nii kaua edasi, kuni ma lõpuks ära väsisin ja otsisime endale ühe "drivers revive", kus parkisime ja jäime kohe magama.
Pühapäeval ärkasime jälle vara ja jätkasime kohe sõitu. Kui eelmisel päeval sai suur osa ajast pimedas sõidetud ja põldud vahel, kus eriti midagi vaadata ei olnud, siis see viimane ots oli täis imelisi vaateid mägedele ja vihmametsadele. Nägime ka palju viitasid vaatamisväärsustele, aga sõitsime neist see kord mööda, kuna plaan oli neid külastada siis, kui tagasi Airlie Beachi poole sõitma hakkame. Umbes keskpäevaks oli meil kokku 1700 km seljataga ja saabusime lõpuks Cairnsi. See oli üle üsna pika aja esimene kord, kui saime suurde linna, kus oli kõik vajalik olemas. Tüdrukutel oli muidugi kohe meri põlvini ja esimesed 3 tundi veetsime shopates. Siis hakkas aga kell juba pühapäeva jaoks üsna palju saama ning suundusime Backpacker World Travel agentuuri, et ära broneerida tüdrukute Whitsunday saarte paadireis. Nad said piletid ilusti neljapäevasele väljumisele, mis sobis meie ajakavasse üsna perfektselt. Lisaks sellele saime sealt endale selleks ööks Cairnsis ööbimise ja ma broneerisin endale järgmiseks päevaks benji-hüppe. Kuna me kõik olime sellest pikast autosõidust ülimalt väsinud, siis sellel õhtul käisime ainult korraks rannapromenaadil jalutamas ja õhtust söömas ning suundusime oma hostelisse magama.
Esmaspäeva hommikul pidin jällegi mööda tänavat häid inimesi otsima, et auto käima saada, kuna ma olin tuled peale unustanud ja aku oli tühjaks jooksnud. See õnneks läks üsna kiirelt ja saime hakata mu benji-hüppe toimumise koha poole sõitma. See oli umbes 20 km Cairnsist väljas keset vihmametsa. Sinna jõudes tehti mulle kohe ülimalt hea pakkumine, et lisaks oma juba ette makstud hüppele saan väga hea hinnaga veel teise hüppe ja ka ühe "Jungle Swing" sõidu. Kuigi meie ajagraafik oli väga tihe, siis sain tüdrukud nõusse, et jõuan kiiresti need asjad ära teha ning sai see pakkumine vastu võetud. Hüpped toimusid 50m kõrguselt. Ülevalt tornist avanes tõeliselt ilus vaade suurele vihmametsale, mis läks kuni ookeanini välja. Esimese hüppena sai tehtud kõige tavalisem hüpe ning sai kokku lepitud nende meestega seal, et käin ka veest läbi (see torn asus väikese tiigi kohal, seega oli võimalus enne üles tagasi põrkamist ka peadpidi vee all käia). Mulle tõeliselt meeldis see hüpe. Väga võimas tunne oli seal 50m kõrgusel äärel seista, alla vaadata ja siis lõpuks lihtsalt alla hüpata. Ainuke pettumus oli see, et täpselt enne vette jõudmist põrkasin ma siiski üles tagasi. Köis oli kahjuks jäetud mõned sentimeetrid liiga kõrgele. Kohe peale esimest hüpet suundusin tagasi torni, et ka teine hüpe ära teha. Seekord valisin tagurpidi hüppe ja ütlesin neile, et nad mind seekord ikka vette ka kastaks. See hüpe oli tõeliselt mõnus. Korralik adrenaliinisüst oli selg ees langeda ja lõpuks napilt enne päris alla jõudmist maapinda endale väga lähedal näha. Olin küll peale viimast hüpet täiesti läbimärg, aga suundusin üsna kohe "Jungle Swing'ile", et ikka graafikus püsida. See oli selline suur kiik, kus mind pandi kõhuli nööride külge rippuma, tõsteti 45m kõrgusele ja lasti lahti. See oli ka väga huvitav kogemus, aga peale hüppeid see väga suurt ärevust ei tekitanud. Sain sealt veel oma pildid, särgi ja diplomid kätte ning jätkasime oma kiire päevakavaga. Kuna see koht asus Cairnsist põhjas, siis sõitsime veel natuke edasi põhjapoole väiksesse kohta nimega Port Douglas. Sealses rannas nägime üsnagi erakordset vaadet, kus vihmamest kohtus ookeaniga. Tegime kiired pildid, ning liikusime Cairnsi poole tagasi. Tee peal käisime läbi veel ühesti opaalide kavenduse muuseum/poest ning täpselt kell 3 olime Cairnsis tagasi. Liisil oli selleks ajaks juuksur kinni pandud ja Käts otsustas maššaazi minna. Mina sõitsin aga põhjapoole tagasi, et käia natuke mägedes ringi. Leidsin sealt ühe väga huvitava väikse küla, mis oli sõna otseses mõttes vihmametsa sisse ehitatud. Käisin ka paaril vaateplatvoril ja ühe kose juures, kuhu viisid mind erinevad matkarajad läbi vihmametsa. See kosk oli vaieldamatult suurim, mida ma näinud olin, kuid kahjuks oli hetkel seal kuiv hooaeg ja vett sealt eriti palju alla ei voolanud. Pimeda saabudes sõitsin linna tagasi ja jõudsin just õigeks ajaks tagasi, et saaksime kinno Ironman 3 vaatama minna. Ma just ei ole suurim superkangelaste fänn, aga pidin nentima, et tegu oli päris hea filmiga. Päris õhtul sõitsime natuke Cairnsist lõunapoole ja otsisime endale ühes külas kõrvalise tänava, ning ööbisime seal.
Teisipäeva veetsime lihtsalt vaikselt Airlie poole liikudes ja eelpool mainitud viitade järgi erinevaid kohti külastades. Vast kõige tähelepanuväärsemad kohad see päev olid üks väga käresikuline jõgi vihmametsas ja Mission Beachi ilus rand. Õhtuks jõudsime juba Airliele üsna lähedale, kuid otsustasime, et ei sõida pimedas edasi, kuna nii võime mõne ilusa koha maha magada. Seega otsisime endale kiirtee ääres jällegi ühe parkla ja ööbisime seal.
Kolmapäeval jätkasime Airlie poole liikumist. Käisime läbi ka Bowenist, kus ma umbes 2 kuud tagasi tomateid istutamas käisin ning veel paarist kohast ja umbes lõuna ajal jõudsime Airliele. Näitasin tüdrukutele natuke linna, nad tegid laevale check-in'i ära ja seejärel suundusime hostelitesse tsivilisatsiooni mõnusid nautima. Üle pika aja sai ennast pesta ja voodis kiire uinaku teha. Ööbisime seekord erinevates hostelites, kuna Käts ja Liis said paaditripi broneerimisega endale tasuta ööbimise väheke asjalikumas backeris. Mina valisin endale aga sama hosteli, kus oma eelmise Airlie külastuse ajal esimese nädala veetsin. Õhtu saabudes kohtusime minu backeri all olevas baaris ja õhtu sai alguse. Farmis elades polnud me väga ammu korralikult väljas pidutsemas käinud, seega nautisime me seda õhtut täiega.
Neljapäeva hommikul pidime kell 10 check-out'i tegema hostelitest ja kuna tüdrukute paat lahkus kell pool 2, siis oli meil parasjagu aega vaja ära sisustada. Enamus sellest ajast veetsime me Liisiga infopunktis korralikku ineternetti kasutades ja Käts magas sealse diivani peal. Lõpuks, kui aeg kätte jõudis, viisin nad sadamasse ära ja meie teed läksid kaheks päevaks lahku. Need kaks päeva olid minu jaoks tõelise puhkamise ja üksi olemise aeg. Kohe peale sadamast lahkumist käisin poest läbi, ostsin endale kahe päeva söögivarud ära ja sõitsin loodusesse. Sõitsin natuke seal ümbruses asuvates mägedes ringi, mis kulgesid täiesti mööda ranniku äärt. Enamus rannad seal olid eravalduses, kuid mõnes üksikus kohas õnnestus mul ka randa sisse põigata. Randadest avanevad vaated olid midagi täiesti uut. Sealt nägin, et need mäed olid üleni metsaga kaetud ja algasid veest. Selline tunne oli nagu see ala oleks üle ujutatud ja ainult mägede tipud paistaks vee alt välja. Seda tunne suurendasid veelgi rannikule väga lähedal asuvad saared, mis koosnesidki üldiselt ainult ühest mäest. Lõpuks jõudsin välja ühte randa, kus ma ka ametlikult olla tohtisin. Seal istusin kuni pimedani ja lugesin. Sain seal veel ka päris ilusat päikseloojangut nautida. Õhtul sõitsin lähimasse linna nimega Proserpine ja parkisin ennast ühte parklasse ära. Kuna ma nüüd olin üksi autos, siis ma lasin tagumised istmed alla, tõstsin kõik kotid salongi ja pumpasin meie suure madratsi pagasnikusse täis ja magasin nagu voodis. Vaatasin veel enne magamaminekut läpakast filmi, kuid seda katkestas kahjuks üks turvamees, kes teatas, et selline autos magamine ei ole terves Whitsunday regioonis lubatud. Rääkisin talle üsna veenvalt, et olen tegelikult teel Brisbanesse ja ainult puhkan, et hommikul edasi sõita. Kuid tema arvas, et kindlasti mitte ei lähe mul tervet ööd lihtsalt väikeseks puhkuseks vaja ja ütles, et pean sealt kindlasti öö jooksul lahkuma. Enne veel kui ta ümber pööras, et oma auto juurde tagasi minna, mainis nii muuseas, et ta sõidab terve öö läbi selles piirkonnas ringi ja lihtsalt kuhugi ümber parkimine mind ei päästa. Kui ta mu kusagilt hommikul leiab, siis saan trahvi. Sellest järeldasin, et mu jutt Brisbanesse sõitmisest vist ei olnud piisavalt veenev. Otsustasin, et kuna ma ennast juba nii mugavalt sisse seadnud olin, siis magangi mingid tunnid ära ja kunagi öösel mõtlen mingi plaani välja. Ärkasingi siis kell 4 äratuse peale üles ja hakkasin täiesti suvalises suunas mööda maanteed sõitma, et võimalikult kiiresti endale mingi "drivers revive" leida. Umbes 15 km pärast õnn naerataski ja leidsin endale koha, kus turvaliselt hommikuni magada saaks.
Magasin reedel meie viimase aja harjumusi arvestades suhteliselt kaua ja peale üles ärkamist lebotasin veel päris mitu tundi oma imelises autovoodis. Lõpuks läks autos jube palavaks ja otsustasin natuke ringi sõita. Käisin kohalikku II maailmasõja mälestusmärki vaatamas ja ühe kose juures, kus mul eelmine kord Airliel olles käimata jäi. Lõpuks jõudsin jällegi ühte üsna vaiksesse randa, kus veetsin oma päeva ja istusin lõpuks seal kuni kella kaheni öösel. Kohe seal ranna ääres oli üks vaike valgustatud ja seintega paviljon, mis oli ainuke valgustatud ning tuulevaikne koht, kus lugeda võimalik oli. Lõpuks sõitsin jällegi samasse kohta, kus eelmisegi öö veetsin ja magasin seal.
Laupäeva hommiku veetsin ma sama moodi nagu eelmisegi, autos lebotades. Seekord ajas mind jalule aga kõne, et Käts ja Liis on sadamasse saabunud ja pean neile järele minema. Seega enamus oma üksi oldud ajast ma lihtsalt lamasin kusagil mugavas kohas ja lugesin või lahendasin sudokusid. Ehk siis täielik puhkus. Peale seda, kui tüdrukud peale võtsin, sõime ja pesime ennast Airliel ja siis hakkasime Sunshine Coasti poole sõitma. Kuna üsna kohe läks pimedaks, siis ülejäänud päeva me lihtsalt sõitsime. Lõpuks umbes kell 3 öösel jõudsime Sunshine Coastile.
Hommikul ärgates olime enda üllatuseks ümbritsetud suhteliselt suurest rahvahulgast. Me olime ennast ranna äärde ühe pargi parklasse magama parkinud ja kuna pühapäeval oli emadepäev, siis oli terve park emadepäeva pikniku pidajaid täis. Pidasime seal natuke plaani ja tulime mõttele, et võiks Brisbanesse uisutama minna. Meil õnnestuski leida üks jäähall, kus oli meile täpselt sobival ajal vaba jää. Sõitsime läbi Sunshine Coasti, et natuke aimu saada, mis kohada tegu on, sõime hommikust seal ja siis juba hakkasimegi Brisbane poole sõitma. Lõpuks, kui jääle saime, olime kõik väga õnnelikud. Kui üks talv täiesti vahele jäänud on, siis on igasugune talvine tegevus vägagi nauditav. Alguses vajas uisutamine natuke meeldetuletamis ja saime kõik vähemalt korra ikka külili jääl ära käidud, aga lõpuks, kui juba välja tuli, oli meil selline hoog sees, et isegi valusad ja villis jalad ei takistanud meist kedagi. Veetsime jääl kokku peaaegu 4 tundi. Peale seda olime kõik väsinud ja näljased ning nii mõnelgi meist olid korralikud sõjahaavad, aga kõik jäid üritusega väga rahul. Käisime veel söömas, tüdrukud tegid viimased suurlinna shopingud ning seejärel tegime kiire kesklinna tuuri ja hakkasime tagasi kodu poole sõitma. Sõita iseenesest ei olnud enam eriti palju, aga kuna eelmine päev oli üsna väsitav olnud ja ka uisutamine tegi oma töö, siis need oli vaieldamatult mulle selle reisi kõige raskemad 300km. Seetõttu tegime mõned sirutamise pausid rohkem, kui tavaliselt sellel vahemaal, aga jõudsime lõppuks ikkagi edukalt kella 10 ajal õhtul koju. Olime kõik üsna surnud ja mõte homsest tööpäevast tundus üsna jube. Uni tuli vähemalt magus.
Hommikul ajasime ennast üsna raskel ilusti kell 7 voodist välja ja valmistusime tööle minema, aga meil oli õnne ja Jack helistas 10 minutit enne tööpäeva algust ja teatas, et kuna nad lähevad kõik minema kuhugi, siis ta pakuks meile vaba päeva. Võtsime selle ilma pikema jututa vastu ja see kulus meile marjaks ära. Saime käia Morees poes, oma nädala söögivarud soetada ja ennast korralikult välja magada.
Tahaks siin veel ära mainida, et kui keegi peaks Austraalias tahtma endale pikkadeks reisideks autot soetada, siis Toyota Camry on hea valik. Me oleme Audrey üle väga uhked, kuna tegu on siiski meist endist vanema autoga ja meil pole siiani temaga veel mingied tõsisemaid probleeme olnud ja ka sõidumugavus on nii vana auto kohta imeline.
Täna oli siis meil esimene tööpäev ja nagu nad meile enne juba lubasid, siis tegelesime puuvilla korjamise masinate korrastamisega ja nad tutvustasid meile, mis meid täpsemalt ees ootab. Kuna eile sadas siin esimest korda vihma selle aja jooksul, mis me siin veetnud oleme, siis lükkub korjamise alguaeg selle nädala lõppu ja meie kahjuks saime ka teada, et nad said kusagilt teise korjamise masina ja seetõttu jätkub meile siin tööd natuke lühemaks ajaks, kui me arvestanud olime. Aga me üritame veel siin rääkida ja arvatavasti saame peale korjamise lõppu ka veel natukeseks siia tööle jääda.
Olen siin viimase nädala jooksul alustanud ka meie tagasi reisi plaanimist ja asi hakkab vaikselt ilmet võtma. Eile ostsime ka esimesed piletid ära, aga täieliku selguseni läheb veel arvatavasti natuke aega. Aga on võimalik, et juba järgmises postituses oskan teile öelda meie täpsed Eestisse saabumise kuupäevad.
Cheers!
Lõputud kilomeetrid loojangusse
Cairnsi ümbruse vaated
Barron falls
Dzungel
Mission Beach
Bungee Jump
Polnud paha vaade
Minek
Kõigepealt edaspidi
Ja siis...
...tagurpidi
Airlie ümbrus
Õnnelikud lapsed Whitsunday saartel
Proua ei plaaninudki eest tulla
