Habe!

Kuna ma eelmises postituses unustasin seda mainida, siis pühendan sellele lausa terve postituse.

Nimelt nagu vist üsna paljud Eesti poisid Austraaliasse tulles teevad, otsustasin ka mina ära proovida, milline ma habemega välja näeksin. Alguses nägin isegi täitsa normaalne välja ja tüdrukud rääkisid, et see täitsa sobib mulle, aga kuna ma eriti selle eest ei hoolitsenud, siis lõpuks olin täielik metslane valmis. Umbes nädal enne farmist lahkumist otsustasin jälle ennast inimeseks tagasi moondada ja habemest lahti saada. See oli aga üsna pikk ja naljakas protsess, kuna pidin ju kõik erinevad habeme stiilid ära proovima.

Siin on siis pildimaterjal minu moondumisest metslasest inimeseks:

Üks karvane munapea

Töömees Vello

Väints

Before/After

Estonia Day

Nüüdseks on puuvill korjatud ja lõpp on väga lähedal. Peale eelmist postitust oli meil siiamaani kõige pikem vihmaperiood. Selle tõttu tegime oma tavalist farmhandi tööd lausa üle nädala ja saime üle väga pika aja esimese vaba nädalavahetuse. Kui Jack meile reede õhtul teatas, et esmaspäeval näeme, siis ei osandki me kohe alguses midagi teha. Pole enam harjunud sellega ja kaks järjestikust vaba päeva tundusid ikka väga imelikuna. See aga andis meile võimaluse ennast korrelikult välja puhata ja seda me ka tegime. Eelmise nädala poole pealt saime jälle korjamisega pihta hakata, aga kuna korjata oli jäänud ainult putukate petteks mõeldud hõredad puuvillapõllud, siis läks korjamisega väga kaua aega. See tähendas meile väga lihtsaid ja üsna venivaid tööpäevi. Laupäeva õhtuks oli põhimõtteliselt kõik korjatud. Ainult väga väike lapp jäi veel pühapäevaks.

Pühapäev oli meie farmis veedetud aja tipphetk. Kuna tegu Eesti traditsioonide järgi jaanipäevaga, siis otsustasime, tänutäheks mõnusa farmikogemuse eest, Jackile ja tema perele teha Eestit tutvustava õhtu, mis läheb kohalikesse ajalooraamatutesse kirja "Estonia Day" nime all. Hommikul võtsime mina ja Liis ette lõkke ehitamise. Alguses mingit väga suursugust plaani ei olnud, aga lõke kukkus välja väga võimas.    Peale lõkke ehitamist läksin mina koos Jacki ja Matty'ga seda viimast puuvilla ära korjama ja tüdrukud Jacki ja Julie juurde kokkama. Söögiks olime valinud klassikalise jaanipäeva grilli asemel traditsioonilise Eesti jõulumenüü. Seda selle tõttu, et grilli mõistet teavad nad siin isegi, aga verivorstist kuulsid nad küll esimest korda. Kui puuvill korjatud oli ning me Jacki ja Mattyga ka lõpuks peopaika jõudsime, ootasid meid laua peal verivorstid, valged vorstid, ahjukartulid ja praehapukapsas. Ka kringel oli just ahju minemas. Veel enne söömahakkamist sai võetud üks tervitus viinapits Eesti(Vene) moodi, ehk pitsi kõrvale käis üks hea marineeritud kurk. Seejärel hakkas üks suur söömine. Meie suureks üllatuseks läks meie menüü neile väga hästi peale ja kõik peale Matty kiitsid sööki taevani. Matt piirdus viisakusega: It's interesting. Sai üsna pikalt sööki nauditud ja juttu puhutud, kuni lauale toodi kringel ja algas Eestit tutvustav ajalootund. Ka see äratas kõigis suurt huvi ja küsimusi tuli nii palju, et kokkuvõttes sai räägitud kõigest Eestiga seonduvast väga pikalt. Lisaks sellel näitasime veel ilusaid pilte endast ja Eesti loodusest erinevatel aastaaegadel. Sellele järgnes õhtu tipphetk ehk lõkke süütamine. Enne veel sai lõkkest palju pilte tehtud ja siis algas tõeline jaanipäev. Pandi muusikat ning kõik istusid lõkke ümber ja rääkisid juttu. Hiljem, kui juba tuli lõõmas, tunnistas Jack, et ta on täiesti vaimustuses ja see on uhkeim lõke, mida tema oma elu jooksul näinud on. Seda oli ka näha, kuna õhtu jooksul pidin talle täpselt ära seletama kuidas me selle ehitasime ja miks see nii suure leegiga põleb. Sai ka traditsiooni kohaselt üle lõkke hüpatud ja õhtu jätkus piduselt ning venis lausa kuni kella neljani hommikul.
Kokkuvõttes oli kogu õhtu väga edukas. Kohalikud olid kõigest üsna vaimustuses ja õhtu lõpus tänasid meid ja meie olime väga õnnelikud, et kõik nii hästi õnnestus. Lisaks sellele saan ma öelda sama moodi nagu jõulude ajal, et nii koduseid pühi ei oleks ma Austraalias olles osanud küll oodata. Jacki pere näol on tegemist nii toredate inimestega, et tõepoolest tekkis tunne nagu oleks oma pere ja sõpradega jaani tähistanud.

Nüüdseks on meil jäänud veel ainult kaks tööpäeva. Homme õhtul läheme veel Matty juurde õhtusöögile ja jalgpalli vaatama ning neljapäeval hakkame kohe peale tööd Sydney poole sõitma.

Kui nüüd kokkuvõtvalt farmis olemisest rääkida, siis oli meil kõvasti õnne. Töö oli ka küll üsna huvitav, aga selle kogemuse tegid tõeliselt nauditavaks inimesed. Väga tihti oli tunne nagu töötaks maal vanaisa juures, kuna Jack oli alati kõiges väga toetav ja mõistev. Ta teadis, et meil ei ole erilisi farmi töö oskuseid ja kui me midagi valesti tegime, siis õiendamise asemel ta õpetas, et asi järgmine kord õigesti tehtud saaks. Matt oli see kellega alati palju nalja sai ja Julie hoolitses pikkade puuvilla korjamise päevade ajal meie kõhtude eest. Alguses üllatus ja lõpus juba vägagi oodatud osa päevast oli see, kui Julie meile natuke midagi enda küpsetatud magusast kraamist maitsat tõi. See oli pikkade päevade ajal tõeline õnnistus, kuna magusa vajadus oli sellel ajal metsik. Lisaks sellele küpsetas ta ühel õhtul meile lausa terve ahjuprae, kuna kartis, et me muidu jääme nälga. Ka rahalises mõttes on kõik alati väga turvaline olnud. Vastu näppe saamise kartust siin küll kindlasti ei ole. Lõpus, kui lennupileteid ostma hakkasime, siis polnud ka mingit probleemi avansi saamisega. Seega lahkume siit väga positiivsete emotsioonidega ja  väga suure kogemuse võrra rikkamana.

Järgmine postitus tuleb arvatavasti juba Uus-meremaalt ja see saab hoopis midagi teistsugust olema. Ookeani, palmide ja päikese asemel saab vahelduseks ka natuke lumelaua ja mägede lugusid lugeda.

Selline näeb siis välja puuvilla korjamise masin

Me saime endale eelmisel nädalal soojapuhuri ja seetõttu kolisime me minu voodi ka tüdrukute tuppa. 

Nüüd elame viimase nädala nagu kilud karbis

Õnnelikud lõkkemeistrid

Puude vedamine Austraalia moodi

Work in progress

Ja valmis ta saigi

Ilmselgelt terve Austraalia uhkeim jaanilõke

Tervitusnaps

Cotton

Peale reisilt naasmist oli meil veel nädalake samasugust tööd nagu ennegi tegime, aga laupäevaks oli puuvill korjamisvalmis saanud ja saime korjamisega alustada. Hommikul panime masinaid valmis ja päris korjamiseni jõudsime alles kella 6 ajal õhtul. Ka tempo oli väga aeglane, kuna masinat tuli töö käigus täpsemaks seadistada ja palju aega kulus meie õpetamisele. Päeva lõpuks oli meil aga selgeks saanud, kuidas see korjamine täpsemalt välja nägema hakkab. Selleks kasutatakse 5 masinat : korjaja, suure järelkäruga traktor, kaks pressi ja presside liigutamiseks veel üks traktor. Korjaja sõidab mööda põldu, korjab põõsastelt puuvilla ära ja see läheb selle masina küljes olevasse suurde korvi. Kui korv saab täis, siis sõidab traktor korjaja kõrvale ja puuvill kallatakse korjaja korvist traktori taga olevasse järelkärusse/korvi. (See on selle jaoks vajalik, et korjaja saaks kogu aeg korjata ja ei peaks ise puuvilla pressidesse transportima. Kuna tegu on suure ja aeglase masinaga, siis oleks see väga suur ajakulu ja selle töö juures on aeg sõna otseses mõttes raha. Jack ütles, et korjaja käimas hoidmine maksab 15 dollarit minutis.) Seejärel sõidab traktor pressi kõrvale ja kallab puuvilla pressi. Pressid on umbes 12m pikad, 4m kõrged ja 3m laiad kastid, mille kohal liigub edasi tagasi press. Kokkuvõttes läheb ühte pressi umbes 5 korvitäit puuvilla ja see pressitakse kokku üheks kõvaks kuubikuks, mida kutsutakse mooduliks. Ühes valmis mooduli on kokku umbes 20 tonni puuvilla. Kui moodul on valmis, siis ühendatakse traktor pressi ette, avatakse tagauks ja tõmmatakse press mooduli ümbert ära. Kuna puuvill on nii tihedalt kokku pressitud, siis säilib mooduli kandiline kuju. Seejärel kaetakse moodul vihmakindla kattega ning see ongi meie töö lõpp.
Meie töö selles protsessis on põhimõtteliselt pressimine. Tüdrukud töötavad presside peal, kus nad istuvad pressi ühes otsas olevas toolis ja liigutavad kangidega pressi. Nende eesmärk on teha võimalikult tihedad ja ühtlaselt pressitud moodulid. Minu töö on aja jooksul natukene muutunud. Alguses ma lihtsalt tegelesin tüdrukute aitamisega. Riisusin presside kõrvalt maha kukkunud puuvilla kokku ja loopisin seda pressi sisse ning aitasin katteid kinnitada, kui moodul välja tõmmatud oli. Kuna aga tüdrukud on asja juba üsna käppa saanud ja neil jääb oma pressi ümbruse korras hoidmiseks endal ka aega, siis nüüd on mu tööpõld tunduvalt laiem. Põhiülesanneteks on mul hommikuti kõigi masinate kütusega täitmine ja Matti aitamine korjaja töövalmis seadmisel ning kui töö juba käima läheb, siis teen ma endiselt ka neid asju, mis alguseski, aga lisaks sellele opereerin traktoriga kahe pressi vahel(tõmban presse moodulite ümbert ära, transpordi presse ühest kohast teise, tõstan kopaga suuremiad maha läinud puuvilla hunnikuid pressidesse sisse). Lisaks sellele on minu ülesandeks vastutada, et kõiki vahendeid oleks piisavalt( katteid, nööri, määret jne) ning kui miskit on katki, siis aitan paranda või toon kusagilt varuosi. Seega olen suures piires jooksupoiss ja kõigi abiline. Teen seda, mida parasjagu vaja on.
Seega kui tüdrukute töö on kogu aeg üsna stabiilne, siis minu oleneb kõik olukorrast. Kui kõik sujub, siis saan ma üsna palju lebotada ja tihtipeale üsna kaua lihtsalt tüdrukute kõrval seista ja juttu puhuda, aga kui on halb päev ja palju läheb valesti, siis ma üsna jooksen lolliks ennast.
Kui alguses tundus kõik suhtelistel hästi sujuvalt, siis lõpp on täielik katastroof olnud. Viimased päevad on möödunud põhimõtteliselt kogu aeg midagi parandades. Iga viimsegi kui masinaga on mingied probleeme olnud. Nüüdseks on mul juba tavaliseks saanud, et kui ma õhtul koju jõuan olen üle terve keha kaetud erinevate vedelikega. Alates diislist ja lõpetades hüdraulika õliga.

Kokku on meie reisilt tagasi saabumisest möödas 24 päeva ning selle aja jooksul on meil 3 vaba päeva olnud ja otseselt puuvilla korjamisega oleme tegelenud 15 päeva. Kõik päevad, mis veel nüüd üle jäid, oleme teinud tavaliselt farmhandi tööd. Vabad päevad on olnud kõik vihma pärast ja farmhandi päevi oleme teinud, kuna peale vihma peab puuvill paar päeva kuivama, enne kui korjama saab hakata.
Puuvilla korjamise päevad on üldiselt olnud 13-15 tundi pikad. Alustame iga hommik kell 8.30 ja lõpetame tavaliselt umbes 10 ajal. Lõunapausi meil vahepeal ei ole. Seega lõuna on karbiga kaasas ja sööme siis, kui aega jääb.
Seega tööd oleme viimase kuu aja jooksul kõvasti teinud, aga õnneks väga suurt väsimust peal ei ole olnud ja meeleolu on ka üldiselt üsna hea. Alati enne vihma on küll väike väsimus hakanud peale tulema ja toidukraam on ka alati juba selleks otsakorral, aga siiani on vihm meid väga õigel ajal päästnud. Seega olime ka eile õhtul vihma üle üsna õnnelikud. Täna on meil siis kolmas vihmapaus. Seekord ennustatakse aga tunduvalt rohkem vihma ja seega saame võibolla ühe lisa puhkusepäeva ka.

Tegelikult on ka lõpp juba üsna lähedal. Arvatavasti on puuvilla korjamist jäänud veel ainult üheks/kaheks päevaks, aga Jack ütles, et tööpuudust siin kindlasti ei teki ja saame ilusti kuni oma tagasireisi alguseni siia jääda.

Lisaks meile palkas Jack veel ühe teise farmeri meid aitama. Neil on täpselt samasugune tiim. 5 masinat ja 5 inimest töötab ka seal. Peale seda, kui olime mõlemad juba umbes 5 päeva samal põllul töötanud tuli välja, et me ei olegi ainukesed eestlased, kes Jacki põllul töötavad. Teises tiimis on üks Eesti paar ja tuli välja, et ma ei ole ka mitte ainuke Silver seal põllul. Grete ja Silver olid palgatud selle teise farmeri poolt selle konkreetse tööotsa jaoks. Seega peale meie põllu lõpetamist liiguvad nad kuhugi edasi. Matt ja Jack olid vägaväga üllatunud, et kui suur on see võimalus, et nii väiksest kohast nagu Eesti satuvad kaks sama nimega inimest Austraalias samale põllule tööle. Meie jaoks see nii suurt üllatust ei pakkunud, kuna Silver on siiski Eestis suhteliselt levinud nimi ja Goondiwindi ümbrus lihtsalt kubiseb eestlastest. Iga teine kord, kui linna juhtume, kohtame seal mõnda eestlast. Ka Gretet ja Silverit olime tegelikult enne juba ühes hiina restoranis kohanud. Puuvill on Eestlased Austraalias facebooki kommuunis nii heas nimekrjas, et seal kus hooaeg on, siis seal leibud vist ka üsna palju eestlasi.

Mingit väga sujuvat juttu ma seekord siia kokku kirjutada ei suutnud, aga ma loodan, et saite mingi aimu, mis elu me siin praegu elame.

Lisaks puuvilla jutule on mul veel ka häid uudiseid. Väga suur osa meie tagasireisist on ära planeeritud ja enamus piletid on ka juba olemas.
Niisiis siit farmist lahkume me 27.juunil. Veedame 2 päeva Sydneys, et saaks auto maha müüa ja endale talveriideid soetada ja siis 29.juunil sõidame Uus-meremaale mägedesse lauatama. Kokku oleme seal 9 päeva, millest 5 päeva mäel ja ülejäänud aja saab ringi sõita ja lahedaid kohti vaadata. Loodame ka Lord of the Rings'i filmimise kohad ära näha. Sealt lendame me Sydneysse tagasi ja siis lähevad meie teed lahku. Liis lendab kodu poole tagasi, kuna ülikooli asjad vajavad ajamist ning mina ja Kätlin läheme kuuks ajaks aasiasse. Esimene peatus saab olema Vietnam, siis Tai, seejärel Tokyo ja siis sealt juba koju. Kuupäevadest ma veel kahjuks rääkida ei saa, kuna meil päris kõik piletid ei ole veel ostetud ja arvestades meie viimase aja kogemusi lennufirmadega, siis võivad hinnad muutuda minutitega. Oma Vietnami lennu pidime kaks päeva edasi lükkama, kuna välja valitud kuupäeva hind tõusis rohkem kui 100 dollari võrra selle ajaga kui ma dušši all käisin.

Selline näeb välja üks puuvilla taim

Puuvillalapsed

Press ja valmis puuvilla moodul

Meil õnnestus ka üks tõeline Eesti moodul teha

Igav meil tööl ei hakka

Siis kui korjaja katki läheb

Kohalik maffia