Järgmisel päeval oli mul enesetunne tegelikult juba üsna hea, aga sellegi poolest seadsime sammud kohe hommikul haigla poole. Sinna saamine ei olnud päris nii lihtne kui ootasime. Haigla asus meile tegelikult väga lähedal, aga kuna me täpset asukohta ei teadnud, siis otsustasime taksoga minna. Taksojuhid aga küsisid meilt selle väikse maa kohta hingehinda ja kui meil õnnestus hind alla kaubelda, siis tahtsid nad meid kuhugi riidepoodi viia. Lubasid et seal läheb ainult viis minutit. Hiljem lugesime, et see pidigi nende skeem olema, et neil on poodidega diil tehtud, et kui turistid sinna toovad, siis saavad mingit kasumit sealt. See aga ärritas mind väga, kuna ma saaks aru, kui me oleks tahtnud vaatamisväärsusi vaatama sõita ja siis pakutakse meile vahepeatust poes, aga kuna tegu oli haiglaga, siis võiks ju ikka mingi inimlikkuse moment olla, et teine inimene on hädas ja hetkeks võiks äri ajamise kõrvale jätta. Lõpuks otsustasime enda hotelli tsoonist minema jalutada ja kusagilt tänava äärest mingi masina leida. Lõpuks saimegi ühe tuk-tuk'i juhiga enam vähem normaalse hinnaga kaubale. Haiglasse jõudes saime tõelise elamuse osaliseks. See hoone meenutas rohkem Hiltoni hotelli, kui haiglat. Kogu personal rääkis ilusti inglise keelt ja kõik oli väga meeldivaks tehtud. Mulle tehti seal kiiresti mingi kohalik haigla kaart ja saadeti edasi otse neuroloogia osakonda. Ka seal käis kõik üsna kiiresti ja saingi juba arsti vastuvõtule. Arst tegi mulle hunniku teste ja arvas, et kui vereanalüüsi vastused korras on, siis ei ole miskit hullu. Seega pidime 2 tundi haigla ümbruses ära sisustama et analüüside vastuseid oodata ja lõpuks tagasi minnes pandi mulle diagnoosiks kerge peapõrutus. Seega kokkuvõttes ma selle haiglas käiguga oluliselt targemaks ei saanud, aga vähemalt sain mingi kindlustunde, et midagi tõsist ei ole. Hiljem uurisin veel ka natuke arsti tausta ja tuli välja, et tegu oli väga asjaliku New Yorki ülikooli lõpetanud noore arstiga. See andis veelgi suurema kindluse tema diagnoosi õigsusesse. Haigla nimi oli Bumrungrad International Hospital. Seega kui kellegil peaks kunagi Tais olles midagi juhtuma, siis this is the place to go. Lisaks heale kvaliteedile ei pidanud ma ka seal käimise eest kogu oma reisi raha ära maksma. Kokkuvõttes vastuvõtu ja kõigi protseduuride eest pidin kokku maksma ainult umbes 50 eurot.
Kuna tegu oli pühapäevase päevaga ja haiglast saime minema umbes kella 12 ajal, siis soovitati meil pärastlõuna sisustada nädalavahetuse turul. Võtsime siis hotelli juurest uuesti takso, mille juht ei rääkinud peaaegu sõnagi inglise keelt ja jõudsime kuidagi imemoodi õnneks õigesse kohta kohale. See turg oli lihtsalt üüratult suur. Ma usun, et ma ei liialda, kui ütlen, et seal oli tuhandeid müügilette. Osta oli sealt võimalik lihtsalt kõike: kunsti, riideid, aksessuaare, valmis toitu, toorest toitu, mööblit, suveniire jne Meil kulus seal peaaegu 5 tundi ja osta suutsime sealt lõpuks ainult mõne üksiku asja, kuna kui me ka midagi lahedat alguses nägime, siis hiljem oli seda letti võimatu uuesti üles leida. Alguses oli meil plaan peale seda turgu veel Bangkoki kuulsaimale backpackerite tänavale ööturule minna, aga see jäi ära, kuna meie jalad olid lihtsalt täiesti surnud. Seega otsustasime minna Bangkoki suurimasse kaubanduskeskusesse söögikohta otsima. Sealt ledsimegi metsiku valikuga food court'i, mis meile väga hästi sobis. Hiljem vaatasime seal veel natuke ringi ja see keskus oli tõepoolest lihtsalt meeletu. Seal oli mitu muuesumi, uisuväljak, lugematus koguses söögikohti ja erinevaid poode. Sealt õnnestus meil leida ka Magnum Chocolatier, mis oli Magnumi jäätiste põhjal toimiv restoran. See oli lihtsalt paradiis. Jõime Magnumi jäätistest tehtud kokteile ja sõime ulmeliselt head magustoitu. See magusapomm pani ka meie päevale lõpu. Jalutasime veel sealt keskusest hotellini, et väheke kergem olla hakkaks ja peale seda tuli juba jube hea uni.
Esmaspäev oligi meie viimane päev Bangkokis ja lennujaamas pidime olema tegelikult juba kell 3. Seega oli meil jäänud vaid pool päeva. Selle sisustasime me mööda templeid käies. Neid on Bangkoki kesklinnas palju. Suures plaanis on seal iga teise nurga peal kas tempel või mingi monument. Meil oli ka natuke õnne ning ebaõnne. Nimelt oli tegu Buda sünnipäevaga ja terve linna ja kõik templid olid rahvast täis. Õnn oli see selle poole pealt, et nägime kohalike rituaale ja kombeid ning ebaõnn selle poolest, et osad templid olid kinni või avati alles poolest päevast. Esimeste templitega meil vedas ja need olid lahti, aga Bangkoki kõige suurem ja uhkem tempel tehti turistidele lahti alles keskpäeval. Hommikul olid sisse lubatud ainult Tai kodanikud. See tähendas aga seda, et kui kell lõpuks 12 sai ja me sisse saime, siis ei olnud seal enam eriti liikumisruumi, kuna soovijaid oli väravate taha metsikult kogunenud. Sellegi poolest olime õnnelikud, et meil see kõik ära näha õnnestus. Kõik need templid ja monumendid avaldasid mulle üsna suurt muljet, kuna kulda ja sädelust leidus seal igal sammul. Viimasesse templisse sisenemisel tekkis meil ka väike probleem, kuna Kätlinil oli seljas maika ja ta kattis oma õlgu rätikuga. Teistes kohtades see probleemiks ei olnud, aga seal otsustati, et see on ebasünnis riietus ja ta pidi endale uksetagant särgi rentima. See tegi jällegi minu tuju väga heaks, kuna talle anti lilleline Hawaii stiilis särk, millega ta nägi ülimalt naljakas välja. Kui lõpuks sealt templist välja pääsesime oli meil veel ainult nii palju aega, et jõe ääres ära käia ja siis võtsime juba takso tagasi hotelli. Lõunasöögiks otsustasin ma võtta see kord kohalikku tänavatoitu. Nimelt Tais võib iga nurga peal leida ratastel käru, millest müüakse kohalikku toidukraami. Kui käia ühest putkast teise võib väga odavalt väga uhke eine endale kokku panna. See on ka kõige odavam söömise viis. Sellel lõunal õnnestus mul saada 2.5 euro eest 2 varrast grillitud sealiha, varras grillitud loomaliha, varras grillitud kalmaari, kotitäis riisi, üks grillitud banaan ja mingi kohalik munamagustoit. Natuke hirm oli hiljem, et ega kõht korrast ära ei lähe sellise tänavalt ostetud toidu peale, aga kuna kõik oli korras, siis käisin ma edasise reisi jooksul väga tihti nendes tänavaputkades midagi ostmas, kuna maitse poolest olid need ühed parimad. Seejärel oligi meil juba aeg lennujaama minna.
Lennumasin viis meid seekord Bangkokist Krabile. Krabi on Lõuna-Tais asuv kuurortlinn, kus asub üks maailma ilusamaid randu. See kord meil seda aga vaata minna aega ei olnud, kuna nii kui lennujaama jõudsime, broneerisime endale järgmiseks hommikuks bussi ja paadi piletid Koh Phangan saarele, kus toimub Full Moon Party. Öö veetsime selle reisi kõige hullemates tingimustest. Saime endale kämpingu, kus seinas olid augud ja pesemisvõimalus peaaegu olematu. Lisaks sellele jooksis meile kohe alguses üks prussakas vastu, mille ma ära tapsin. Kuna me aga ta vannitoa nurka vedelema jätsime, siis olid varsti sipelgad platsis. Hommikuks olid need väiksed töömehed selle suure prussaka tükkideks lammutanud ja oma pessa vedanud. Üks suurem tükk oli aga seinas olevasse auku kinni jäänud ja see oli ka ainuke märk, mis hommikus prussakast järele jäänud oli. Õhtul käisime veel õhtust söömas ja ühes kohalikus hipibaaris istumas. Keskööl sain ka oma esimesed õnnesoovid kätte ja Kätlin andis üle üliägeda kingi, mille nad mulle Liisiga tegid. Nüüd on mu habemes nägu ka särgi peale jäädvustatud :)
Praeguseks ütlen Tsau ja järgmistest seiklustest juba varsti
Vaade meie korruselt haiglas
Tuk-tuk fun
Magnumi smuuti
Magnumking
WC uks
Turistide hunnik, kes kõik keskpäeva ootasid
Õnnelik uue särgi omanik
