Feeling Good!

Täna oli mul siis proovipäev Sydney ooperimaja kohvikus. Päris hea oli vahelduseks asjalik ka olla. Nii hea tunne oli jälle mingit normaalset tööd teha. Vastust veel päris ei saanud, aga lootust on. Kohal olnud kaks manageri ütlesid, et mul läks hästi, aga nad peavad bossile ette kandma ja siis antakse mulle ka teada, kas saan tööle või ei. Töö ja keskond olid iseenesest väga mõnusad ja tundus lahe koht. Eks ma siis hõiskan siin, kui tulemuse teada saan.

Eelnevatest päevades ka natukene:

Teisipäeval ei jõudnudki ma seda korterit vaatama, kuna ülejäänud seltskond arvas, et ma võin nende juures ööbida nii kaua kuni endale töö leian. Ühesõnaga on mul räigelt vedanud, sest sellega saan päris korralikult raha kokku hoitud. Üüri ma põhimõtteliselt maksa siin seriaalides. Nad on Eestist lahkumisest alates ainult mobiilse interneti peal olnud ja pole saanud miskit tõmmata. Seetõttu oli nende õnn lõputu, kui ma mainisin, et mul on arvutis olemas paljude sarjade uusimad osad. Päris lahe oli vaadata, kuidas üks väike asi võib nii palju rõõmu valmistada. Kuna mul enam ühtegi kohustust ei olnud, siis trippisin ma enamus päevast niisama mööda linna ringi ja kui mõni pood ette jäi, siis vaatasin endale teksaseid ka.

Eile oli üks suur kõndimise päev. Kuna hetkel elame linnale üsna lähedal, siis rongi peale raha raisata ei raatsi. Kokkuvõttes käisime Eleriga päris pikad vahemaad maha. Päeval käisime Chinatownis ja linnas, kust ma endale lõpuks püksid ka sain. Õhtul, kui tööinimesed ka vabaks said, jalutasime linna öist Sydneyt vaatama ja pildistama. Sain väheke uhkema kaamera ja fisheyega ka natuke mängida, niiet sai lõpuks normaalse kvaliteediga pilte kah.

Ilmad on siin suhteliselt kahtlased olnud. Seetõttu oleme iga päev kaua üleval olnud ja poole päevani maganud. Pole vist ükski päev enne kella kahte kodust välja saanud. Homme pean aga vara üles ajama ennast. Pean kell 9 RSA(Responsible Service of Alcohol) koolitusel olema. See on sertifikaat, mida on vaja, et töötada kohtades, mis käsitlevad alkoholi.

Eilsed pildid:

Need linnupuurid tähistasid kõiki neid linnuliike, mis enne suurlinna tekkimist Sydney aladel elasid

Sydney

Niisiis olen ma nüüd juba kaks päeva Sydneys olnud. See linn täitsa meeldib mulle. See on suur ja tegemist jätkub. Võrreldes Gold Coastiga võtab siin igale poole liiklemine üsna kaua aega, aga see-eest näeb ka tunuduvalt rohkem. Sydney meenutab mulle väga Londonit. Arvatavasti tänu sarnasele arhitektuurile ja sama sõbralikele inimestele. Ainuke suur vahe on see, et siin on tunduvalt soem. Mitte küll päris sama mis Gold Coastil, aga täitsa hea. Pühapäev oli väga soe, eile oli ka normaalne, aga sadas, aga täna on ikka üsna külm. Kraade on umbes 20, aga tuul on üsna jahe.

Laupäeval, kui siia jõudsin, siis leidsin ma ennast pidutsemast enne, kui kohvrigi Krizu juurde tuua jõudsin. Päris huvitav oli kohvriga mööda pubisid käia. Alguses sain lennukilt tulles Krizu ja ta rootslasest töökaaslasega kokku ja istusime ühes Sydney ooperimaja kõrval asuvas kohvik/baaris. Seal istusime me päris kaua. Saime seal ka mingite kohalikega tuttavaks ja edasi liikusime juba suurema kambaga. Lõpuks olime baaris, mis oli põhimõtteliselt sama nagu Eestis Shooters. Seal sai nii mõnigi naps võetud ja koju jõudsime alles kella poole 5 ajal. Aga see õhtu sobis vägagi hästi siinse Sydney elu alustamiseks.

Pühapäeval oli mul plaan kõvasti CV-sid jagada, aga see ei tulnud eriti välja, kuna enamus kohtades ei olnud managere kohal. Sellegi poolest õnnestus mul Sydney ooperimaja kohvikusse(kus ka Krizu töötab) CV ära anda ja neljapäeval on mul proovipäev. Ülejäänud päeva otsustasin siis turistika teha. Käisin sihitult mööda linna ringi ja nägin nii mõndagi huvitavat. Leidsin mõned vaatamisväärsused, lebotasin pargis natukene ja sain ka kontserdi osaliseks. Ühel poetänaval mängisid tänavamuusikud, kes tegid nii head muusikat, et pealvaatajaid oli umbes 200 kanti. Pooled istusid keset tänavat maas(ka mina) ja lihtsalt nautisid muusikat. Lõpuks läksin linnast jala koju ja olin oma päevaga väga rahul.

Esmaspäev oli 100% CV-de jagamise päev. Sain päris korraliku hunniku neid laiali jaotatud ja leidsin ka väga lahedaid kohti, kus mu CV vastu võeti. Alguses käisime kesklinnas ringi ja lõpuks läksime Bondi Beachile. Sain seal ka jagatud mõned CV-d, aga seal pidin ma ka esimest korda Sydneys pettuma. See rand ei olnud midagi ligilähedastki Gold Coastile. See oli umbes sama suur kui Kakumäe rand ja lained olid ka jube väikesed. Loodame, et lained olid ilmast tingitud ja järgmine kord on väheke asjalikum seis. Õhtul istusime niisama kõik koos siin korteris ja ajasime juttu. A seda ma polegi vist veel maininud, et Krizu reisikaaslasteks on kaks õde(Eleri ja Kelly), kellega ta Hundis koos töötas. Ja see "me" nendes lausetes tähendas mind ja Elerit. Kuna temal ka veel tööd ei ole, siis ta näitas mulle kohti, kuhu tasub CV-sid jagada.

Avastasin siin nende kahe päevaga mooduse kuidas odavalt linnapeal lõunat süüa saab. Nimelt on siin kõigi suuremate kaubanduskeskuste all sellised asjad nagu "Food court'id", kus on ringis palju söögikohti ja keskel on ühised lauad, kus kõigi kohtade kliendid koos istuda saavad. Need kohad hakkavad ennast umbes kell 3 või 4 kokku pakkima ja siis lastakse hinnad hästi alla. Olen mõlemal päeval sealt väga head hiina toitu saanud väga odava hinnaga. Sest ega siin rahaga väga laiata ei ole enam. Õnneks nüüd juba töökoht terendab silmeees.

Praegu siis veel ööbin siin Krizu juures ja seda vist kuni neljapäevani, kui ma täna ühte teise kohta saama ei peaks. Tänase päeva plaan ongi minna seda tuba vaatama ja kui jõuab peaks endale sinised teksad ka leidama kusagilt, kuna neljapäeval proovipäeval läheb mul neid vaja.

Terve linn on täis neid

See vaatepilt on lihtsalt nii vale

Sydney, here I come!

Istun praegu Gold Coasti lennujaamas ja tunni pärast läheb lennuk Sydneysse.  Jõuan kohale kohaliku aja järgi kell 22.05 ja siis tripin kiirelt linna ja saan Krizuga kokku. Kui veab, saan juba täna sinna, kus Krizu töötab, oma CV ära anda.  Aga selles suures Sydneysse mineku tuhinas olen unustanud siia kirjutada, mida ma see nädal head tegime. Päris põnev nädal oli tegelikult.

Nädala esimene pool kulus mul üürnike otsimiseks, nii enda praegusesse tuppa, kui ka sinna kuhu ma lubasin minna aga ei läinud. See läks edukalt ja mõlemas toas on nüüd juba elanikud sees.
Teisipäeval käisime grillimas. Siin on hästi lahedalt korraldatud grillimise võimalus ranna ääres. Rannapromenaadile on pandud iga natukese maa tagant elektrigrill. Käisime seal koos itaallastega ja päris mõnus oli. Grillisime burgereid ja vaatasime ookeani.
Ilmad olid üldiselt väga head. Seega käisin ma peaaegu iga päev rannas.

Eilne päev kulus mul pakkimisele ja toa koristamisele. Kui see tehtud, siis hakkasime pidama mu viimase Gold Coasti päeva pidu. Alguses oli plaan niisama kodus oma seltskonnaga istuda, aga mingi hetk kutsusid ühed teised eestlased meid linna. Saime nendega korraks kokku, aga kuna nad tahtsid kluppi minna, siis me otsustasime ranna äärde istuma minna. Seal veetsime me päris mitu tundi ja nalja sai kõvasti. Kuna terve linna oli schooliesid täis, siis oli ka rahvast parasjagu ja kogu aeg toimus midagi. Õhtu plaan oli see, et peame nii kaua vastu pidama, et saaks rannas päikese tõusu vaadata. Lõppes asi kahjuks nii, et päikese tõusu vaatasin ma üksi. Aga mul oli ka üksi väga mõnus. Sõin pitsat ja nautisin vaadet. Terve õhtu jooksul filmisime ka hästi palju, niiet hommikul oli nalja kui palju.

Täna hommikul kolisin oma toast välja ja veetsin päeva Kätsi ja Liisi juures.

Nüüd aga teen kiire söögi siin ja siis juba "to the sky".

Ja see on üsna huvitav, kui palju nalja võib pakkuda üks lilleõis.

Well, that was unexpected!

Tänasega sai meil täpselt kuu aega Austraalia pinnal täis ja kohe hakkas juhtuma. Tegelikult juba eile ma siin tegin skeeme ja sain hakkama sellega, et laupäeval saaksin ma kolida Martini ja Mari juurde korterisse ja see tähendaks, et meil oleks kolme peale täitsa oma eestlaste korter.

Ärkasin mina siis täna üles, peas mõtted uude korterisse kolimisest ja suur uudishimu vaadata maili, et kas on uudiseid töö kohta. Kuna aga hommikul netti meil ei olnud, siis tegelesin ma üsna kaua teiste asjadega, kuni lõpuks sai uudishimu minust võitu ja ma läksin läbi telefoni oma mailide kallale. Sealt vaatas vastu mulle mu kaua oodatud mail, et ma olen tööle võetud. Seega võiks öelda, et nüüd on kõik korras, töö ja hea elamiskoht olemas, ja unistuste elu paradiisis, ookeani ääres, võiks alata, aga .....................
Siin on üks suur AGA. Ja see oli üks väike lause selles mailis. See ütles, et olen oodatud 4.dets õppepäevale. See tähendas aga seda, et ma oleks pidanud olema veel üle 2 nädala ilma tööta ja esimese palga oleks alles napilt enne jõule saanud. See pani mind tõsiselt järele mõtlema selle üle, et kuidas siin maailma kuklapoolel oma elukesega hakkama saada. Päris mitu erinevat varianti suutsin välja mõelda, kuid ükski ei tundunud väga paljutõotav ja nii jõudsingi ma oma ideeni.

Nimelt istun ma praegu umbes 12 tundi hiljem tänasest ärkamisest oma toas, lennupilet Sydneysse ostetud ja tunnen ennast üsna õnnelikuna.

Seega jõudsin ma oma suure mõtlemise tulemusena selleni, et kui ma juba kuu aega olen siin Gold Coastil tööd otsinud ja pole midagi asjalikku leidnud, siis ei tasu vist väga oodata, et see suur õnn mulle ka järneva paari nädala jooksul sülle langeb. Otsustasin, et tuleb edasi liikuda ja minna sinna, kus rohkem tööd on. Kuna ma just paar päeva tagasi olin Krizuga(endine kooliõde) rääkinud ja ta mainis, et Syndey's otsitakse väga intensiivselt töölisi, siis tundus loogilise valikuna just sinna suunduda. Alguses oli väike kahtlus, kas see on ikka õige samm, aga mida rohkem ma sellel mõtlesin, seda rohkem see mõte mulle meeldima hakkas. Seega selline nagu ma juba olen, mõeldud-tehtud, otsisin natuke netis ja saingi endale lennupileti laupäevaks. Kell 10 õhtul maandun Sydneys ja esimesed ööd saan õnneks Krizu juures peavarju. Jõuab natukene kohaneda ja tööotsingutega pihta hakata. Eks siis hiljem näis kuhu edasipidi pikali saab visata.

Ka Kätlin ja Liis plaanivad mulle järgi tulla. Koos ei saa me kahjuks minna, kuna neid hoiab toa rendileping siin veel 2 nädalat kinni.

Nüüd tuleb siin ennast kokku pakkida ja läheb jälle põnevaks.

Eestlaste kommuun

Eelmisel nädalal juhtus nii mõndagi huvitavat.

Kolmapäeval jõudsid Gold Coastile Martin (Olde töötaja) ja tema tüdruk Mari. Esimesed paar päeva ööbisid nad Kätlini ja Liisi korteriaaslaste bussis, kuhu on madrats sisse pandud. Neil oli aga parasjagu õnne ja nad leidsid endale toa mõnusasse korterisse, mis asub meist kaks maja edasi. Seega hakkab meil siin Chevron islandil vaikselt eestlaste kommuun tekkima. 

Seal korteris on kokku kaks tuba ja täna vabanes ka see teine tuba. Seega üritan ma võimalikult ruttu enda praegusesse tuppa elaniku leida, et ma saaks ka sinna korterisse kolida. See tähendaks, et meil oleks täitsa oma korter, kus ei ole ühtegi imelikku võõramaalast. Kõlab päris hästi.

Neljapäeval käisime Kätsiga teemaparkides töövestlusel. Gold Coasti ümbruses asub päris mitu lõbustus- ja veeparki ja neid haldab kõiki üks firma. Seega ei kandideerinud me mingile kindlale töökohale vaid üldiselt kõikidesse nendesse parkidesse korraga ja siis CV järgi otsustatakse millisele alale ja kuhu parki me kõige paremini sobiksime. Selle nädala jooksul antakse meile teada, kas või kuhu me tööle saame.

Reede hommikul rannas pikutades nägime Martiniga ühte muuli, mis tundus üsna huvitav olevat. Õhtul otsustasime retke selle muulini ette võtta. Teepeal aga tuli välja, et see muul oli oodatust 5 km kaugemal ja seega saime me lõbustalt 8 km mööda ranna äärt jalutada. See-eest oli vaade Surfersile päris lahe ja päris mitut huvitavat elukat nägime ka. Tagasi teel oli parasjagu õnne ja saime hääletades auto peale, mis meid otse Surfersisse tõi. Õhtul oli meil nö. Martini ja Mari welcome party.

Reedel jõudsid siia Surfers Paradise'i ka hunnik koolilõpetajaid, keda kutsutakse schoolideks. Kahe nädala jooksul peaks siit läbi käima umbes 2500 schoolit. Nii kaua kuni nemad siin on, meile väga rahu ei anta. Sest nede reisi eesmärk on hästi palju juua ja hästi palju kisada. Sellest esimesest poolest me saame täitsa aru, aga see miks nad lihtsalt niisama kisavad, see on meile siiani arusaamatuks jäänud. Nende jaoks on täiesti tavaline, et kui kamp schoolisid kõnnib mööda tänavat, siis nad lihtsalt vilistavad, kiljuvad ja röögivad ja kui teine selline kamp neile vastu tuleb , siis hakkavad nad kõik koos karjuma. Seda nii päeval kui öösel. Aga see-eest on huvitav öösiti linnapeal käia ja lihtsalt vaadata, mida see kari segaseid seal korraldab.

Siin kuidagi kipub kogu aeg nii olema, et nädala sees on ilusad ilmad ja nädalavahetusel sajab. Nii ka seekord.

Pühapäeva õhtul oli õnneks kuiv ja me otsustasime kalale minna. Päris lahe kogemus oli. Söödana kasutasime toorest krevetti ja näkkas küll. Kaks korda saime kala konsku otsa. Esimene kord läks tamiil katki kahjuks, aga teisel korral õnnestus meil üks poiss välja sikutada. Me kahjuks teda puutuda, ega süüa ei julgenud, kuna üks eesti kutt, kes siin kogu aeg kala püüab hoiatas meid, et siin kanalis on mitmeid ohtlikke ja mürgiseid kalu. Seega lasime ta seekord vette tagasi, aga emotsioon oli sellegi poolest hea.

Ja eks ma siis jälle kirjutan, kui midagi elukoha või töö asjus selgub.

Pilte ka :

Eclipse!

Täna avanes meil siis harukordne võimalus näha päikesevarjutust. Täielik päikese varjutus toimus meist küll 1500 km kaugusel, kuid ka meil siin oli suurem osa päikesest kaetud. Meie väga valmistunud ei olnud selleks. Lugesime küll googlest kuidast ohutult vaadelda päikest ja ma meisterdasin paberist isegi mingi seadme, mis küll kahjuks ei toiminud väga, aga inimesed olid see-eest ülisõbralikud ja jagasid meile erinevaid filmiribasid ja seadmeid millega ohutult päikest vaadelda saaks. Niisama rannas olles ja mitte päikesesse vaadates väga aru ei saanudki, et midagi toimuks. Võibolla ainult natukene hämaram oli, kui lauspäikese käes. Käisin ujumas ka sellel ajal. Ma küll väga erinevusest aru ei saanud, aga üks mees ütles, et see on päikesevarjutuse puhul "must do".

Meil kahjuks ei ole eriti uhkeid kaameraid ja tänu sellele me seda varjutust eriti hästi jäädvustada ei saanud. Mõned üritused siiski tegime:

Videopostitus nr.1

                  Siin on siis Kätlini meistriteos meie Singapuri ja Sri Lanka seiklustest

Puhkus!

Peale seda ühte töist nädalat tekkis nädalavahetusel täielik puhkuse tunne jälle. Kahjuks olid ilmad küll väga halvad ja enamus ajast sai toas istutud, aga vähemalt sai puhata.

Laupäeva õhtul oli siis meil minu korterikaaslaste ja nende koolikaaslastega väike pidu. Üsna kirju seltskond oli. Inimesi nii Jaapanist, Saudi-Araabiast kui ka Šveitsist. Õhtu lõpuks jõudsime siin ka esimest korda klubisse. Nagu meid ette oli hoiatatud, siis klubis oli kõik väga kallis, inimesed olid üsna imelikud ja muusika oli väga omamoodi. Seal olles tekkis tunne nagu oleks kusagil koolidiskol. Muusika valikut iseloomustab vast see kõige paremini, et seal mängiti Macarenat ja 50 cent'i In da club'i. Aga meil oli väga lõbus, niiet õhtu võib kordaläinuks lugeda. Sealgi käisime Kätsiga kahekesi, kuna Liis oli kahjuks tööl.

Pühapäeval tegelesime isadepäevaga ja redutasime halva ilma eest toas.

Ja täna ütlesin ma oma töökoha üles. Otsustasin, et päevi saab ka palju targemalt ära kasutada. Viisin oma tööasjad kõik kontorisse ära ja boss suhtus isegi üsna mõistvalt. Niiet kõik läks hästi sellega.

Täna aga oli jällegi väga ilus ilma ja me jõudsime ka esimest korda surfama. Läksime koos Kätsi ja Liisi korterikaaslastega natuke kaugemale randa, kus olid head lained ja metsikult palju surfareid. Ookean oli täna kahjuks üsna kuri. Hoovus oli hästi tugev ja tänu sellele oli füüsiliselt metsikult raske vees püsida, aga surfamine ise on mega. Sain isegi mõnele täitsa heale lainele pihta ja suutsin isegi püsti püsida. Koju jõudes olin üleni igalt poolt ära hõõrutud ja tunne oli nagu oleks korraliku trenni teinud, aga see kogemus oli täiega seda väärt.

Homme vist läheme ka sinna samasse kohta ja siis, kui hoovus enam nii tugev ei ole, siis saame natukene sügavamale minna ja suuremaid laineid püüda.

Teel randa nägime kohe mitut sellist kutti

Mööda randa ja selle ümbruses jooksid ringi kalkunid

Töötööböö

Ma olen iga päev alates esmaspäevast mõelnud, et ma teen oma töö kohta nüüd postituse, aga ma polnud siiani suutnud välja mõelda, mida ma arvan sellest tööst. Nüüd tänasega ma jõudsin vist enamvähem arusaamale. 

Töö ise on üsna huvitav. Näeb palju erinevaid huvitavaid inimesi ja satub kohtadesse, kuhu muidu vist ei juhtuks. Aga see süsteem ja inimesed ei ole just väga vaimustavad. Kõik inimesed on üle motiveeritud ja on täiesti kindlad, et kui nad 10 aastat ilusti ustele koputavad, siis neist saavad firmaomanikud. 

Süsteem on selline, et ma lähen kella 10-ks tööle, siis pean tund aega oma müügikõnet harjutama oma õpetajaga koos. Ehk siis ma pean ühte ja sama juttu rääkima umbes 20 korda tunni aja jooksul. Siis on umbes pool tundi koosolek, kus firma omanik räägib, kuidas kõik me varsti omame oma kontorit ja juhime selle firma filiaali kusagil teises linnas. Seejärel on umbes tund autosõitu ja olemegi umbes kella poole 1 ajal koputamispiirkonnas. Siis esimesed 3 tundi on kodus ainult lapsed ja vanurid, kuna tööinimesed on sellel ajal ju tööl. Vanurid ja lapsed kahjuk ei kvalifitseeru meie annetajate hulka. Seega selle aja käime me ringi ja loodame, et mõnel tööinimesel juhtub vaba päev olema. Ja siis viimased 2 tundi on see aeg, kus on võimalik müüki teha. 6-st, kui potentsiaalsed annetajad koju jõuavad, peame lõpetama, kuna seadus ei luba peale kuute enam inimesi tülitada. Seejärel jällegi tund autosõitu ja pärast seda õhtul annetuste kohta paberite täitmine kontoris. 

Seega kokkuvõte on selline et ma olen tööl umbes 10 tundi, aga realselt kasulikku tööd teen sellest ajast 2 tundi. Olles tööl 10-st 8-ni olen ma koju jõudes ka suht väsinud ja ei jaksa suurt midagi teha enam. Seega on kõik mu päevad üsna tuimad ja ühesugused.

Kokkuvõttes tulen ma vist peale homset tööpäeva ära sealt, kuna seda päevast aega saan ma palju kasulikumalt uue töökoha otsimiseks ära kaustada. 

Aga muidu on kõik väga mõnus. Ilmad lähevad aga aina ilusamaks. Üks päev oli siin juba püsivalt üle 30 kraadi terve päev. Kodus hakkame ka oma korterikaaslastega üha paremini läbi saama ja laupäeval üritame vist mingi suuremat sorti peo korraldada.

Järgmise korrani,

Cheers!

Job!

Nädal on nüüd mööda läinud ja rääkida on nii mõndagi. Sain nimelt töö endale. Pole just väga asjalik töökoht, aga palka maksavad, niiet pidi vastu võtma. Tegelikult sain lausa kahte kohta, mõlemad olid suht halvad, aga pidin kahe halva seast parema valima. Seega nüüd olen ma heategevustöötaja. Süsteem on sama mis USAs raamatute müümine, aga ma kogun annetusi Austraalia randade turvalisemaks muutmise jaoks. Programmi nimi on Surf Life Saving, kui kedagi huvitama peaks, saab uurida. Homme on esimene tööpäev, eks siis näis, mida see endast täpsemalt kujutab. Ja tööl hakkan olema esmasp. kuni reede 10-st 6-ni. Seega nädalavahetused on vabad ja saab trippimas käia siin ümbruses.
Liis sai ka töökoha endale. Ta on kusagil pärsia restoranis teenindaja. Esialgu küll diiliga, et läheb tööle, kui teda vaja on, aga hiljem, kui kõik sujub saab juba poole või täis kohaga tööle.


Siin oldud aja jooksul ja inimestega rääkides on meile selgeks saanud, et me valisime alustamiseks väga vale koha. Gold Coast ise on suhteliselt kallis, aga Surfers Paradise(see on linnaosa), kus meie elame, on turistikeskus ja siin on hinnad kohati veelgi kõrgemad. Ja millegipärast tuleb välja, et ka tööd ei taheta siin väga backpackeritele pakkuda. See on selle pärast, et siia tuleb suveks ka palju noori Austraallasi, kes tööd otsivad ja neil on meie ees teatav eelis. Aga, kui me siin päris pankrotti ei lähe, siis võib igati rahul olla, sest see koht on täielik paradiis.

Väike nädala ülevaade ka:

Esimesed päevad olid ilmad suht halvad ja lebotasime niisama kodus ja puhkasime. Kolmapäevast alates läks aga elu üsna kiireks.
Mul oli kolmap. 2 tööintervjuud ja neljap oli selles kohas kuhu ma lõpuks tööle jäin veel teine intervjuu voor. Ilmad läksid ka ilusaks seega mõlemal päeval käisime ka rannas päikest nautimas. Iga päev jäime suhteliselt vara magama, sest pidi vara tõusma ja see päike siin ikka korralikult väsitab. Õhtuks on suhtleiselt laip tunne iga päev ja kuna juba kell 6 õhtul on kottpime, siis on kella 9 ajal juba täielik öö tunne ka. Võtab aega natuke see harjumine siin ikka.
Aga reedel oli mul siis koolitus terve päev , kus räägiti täpsemalt, mida ma tegema hakkan ja kuidas seda tegema pean. Üsna huvtav oli isegi, sai natukene nendele Austraalia palga ja maksusüsteemidele ka pihta. Kui koju jõudsin, siis oli kohe välja minek. Korraldasime siin facebooki kaudu Gold Coastil olevate eestlaste kokkutuleku. Väga palju rahvast kohale ei tulnud, aga lahe õhtu oli sellegi poolest.
Eile oli meil ametlik hangover day. Käisime poes ostsime hästi palju rämpsu ja ülejäänud päeva veetsin ma voodis filme ja sarju vahtides. Tegelesin oma töö asjadega ka natukene. Pidin eeltööd tegema homseks ja materjale lugema, mida ma täpsemalt inimestele seletama pean seal.
Täna on meil plaan trippima minna. Surfers Paradise'i võib nimetada Gold Coasti kesklinnaks ja siin oldud aja jooksul põhja-poole oleme jõudnud uudistamas käia, aga teisele poole surfersit pole veel jõudnud. Seega täna on plaan see kant ka üle vaadata. Põhi sihtkoht on Broadbeach ja seal asuv kaubanduskeskus, kuna mul on töö jaoks korralikke riideid vaja osta.

Meil on siin netiga ka mingi jama viimasel ajal. Neti paketti vahetati ja see oleks pidanud iseenesest ühenduse paremaks muutma, aga nüüd meil põhimõtteliselt ei olegi netti enam. Ainuke lehekülg, mida see asi avab on facebook. Ja kui on mõni hea moment, nagu praegu, siis saab meili lugeda ja googlet kasutada, aga muud leheküljed üldiselt ei toimi. Täna tuleb see tädike üüri koguma, niiet siis saab rääkida talle, et ta teeks miskit selle netiga.

Läksin päris hoogu selle seletamisega, niiet aitab küll nüüd.

Headaega!