Eestlaste kommuun

Eelmisel nädalal juhtus nii mõndagi huvitavat.

Kolmapäeval jõudsid Gold Coastile Martin (Olde töötaja) ja tema tüdruk Mari. Esimesed paar päeva ööbisid nad Kätlini ja Liisi korteriaaslaste bussis, kuhu on madrats sisse pandud. Neil oli aga parasjagu õnne ja nad leidsid endale toa mõnusasse korterisse, mis asub meist kaks maja edasi. Seega hakkab meil siin Chevron islandil vaikselt eestlaste kommuun tekkima. 

Seal korteris on kokku kaks tuba ja täna vabanes ka see teine tuba. Seega üritan ma võimalikult ruttu enda praegusesse tuppa elaniku leida, et ma saaks ka sinna korterisse kolida. See tähendaks, et meil oleks täitsa oma korter, kus ei ole ühtegi imelikku võõramaalast. Kõlab päris hästi.

Neljapäeval käisime Kätsiga teemaparkides töövestlusel. Gold Coasti ümbruses asub päris mitu lõbustus- ja veeparki ja neid haldab kõiki üks firma. Seega ei kandideerinud me mingile kindlale töökohale vaid üldiselt kõikidesse nendesse parkidesse korraga ja siis CV järgi otsustatakse millisele alale ja kuhu parki me kõige paremini sobiksime. Selle nädala jooksul antakse meile teada, kas või kuhu me tööle saame.

Reede hommikul rannas pikutades nägime Martiniga ühte muuli, mis tundus üsna huvitav olevat. Õhtul otsustasime retke selle muulini ette võtta. Teepeal aga tuli välja, et see muul oli oodatust 5 km kaugemal ja seega saime me lõbustalt 8 km mööda ranna äärt jalutada. See-eest oli vaade Surfersile päris lahe ja päris mitut huvitavat elukat nägime ka. Tagasi teel oli parasjagu õnne ja saime hääletades auto peale, mis meid otse Surfersisse tõi. Õhtul oli meil nö. Martini ja Mari welcome party.

Reedel jõudsid siia Surfers Paradise'i ka hunnik koolilõpetajaid, keda kutsutakse schoolideks. Kahe nädala jooksul peaks siit läbi käima umbes 2500 schoolit. Nii kaua kuni nemad siin on, meile väga rahu ei anta. Sest nede reisi eesmärk on hästi palju juua ja hästi palju kisada. Sellest esimesest poolest me saame täitsa aru, aga see miks nad lihtsalt niisama kisavad, see on meile siiani arusaamatuks jäänud. Nende jaoks on täiesti tavaline, et kui kamp schoolisid kõnnib mööda tänavat, siis nad lihtsalt vilistavad, kiljuvad ja röögivad ja kui teine selline kamp neile vastu tuleb , siis hakkavad nad kõik koos karjuma. Seda nii päeval kui öösel. Aga see-eest on huvitav öösiti linnapeal käia ja lihtsalt vaadata, mida see kari segaseid seal korraldab.

Siin kuidagi kipub kogu aeg nii olema, et nädala sees on ilusad ilmad ja nädalavahetusel sajab. Nii ka seekord.

Pühapäeva õhtul oli õnneks kuiv ja me otsustasime kalale minna. Päris lahe kogemus oli. Söödana kasutasime toorest krevetti ja näkkas küll. Kaks korda saime kala konsku otsa. Esimene kord läks tamiil katki kahjuks, aga teisel korral õnnestus meil üks poiss välja sikutada. Me kahjuks teda puutuda, ega süüa ei julgenud, kuna üks eesti kutt, kes siin kogu aeg kala püüab hoiatas meid, et siin kanalis on mitmeid ohtlikke ja mürgiseid kalu. Seega lasime ta seekord vette tagasi, aga emotsioon oli sellegi poolest hea.

Ja eks ma siis jälle kirjutan, kui midagi elukoha või töö asjus selgub.

Pilte ka :