Reunion aka Back to the beginning!

Nonii, nüüd oleme jõudnud tagasi kohta, kus alustasime - Gold Coasti. Seljataga on 1600 km Austraalia teid ja hulgaliselt elamusi.

Pühapäeval hommikul startisime meie Kätliniga Sydneyst. Linnast minema saamisega läks meil aga aega nagu alati. Käisime veel enne lahkumist kõike tripiks vajalikku kaasa ostmas. K-mart oli meie põhiline abimees. Kui kõik telgid, madratsid, potid, pannid olid soetatud ja Kätlinil ka oma telefonioperaator vahetatud, saime lõpuks kell pool 2 liikuma. Plaan oli käia Newcastle linna vaatamas ja siis õhtuks Liisi peatumispaika jõuda. See aga ei tulnud meil kuidagi välja. Kui olime jõudnud umbes poole tee peale Syndeyst Newcastlesse, nägime et viidad näitavad Tourist Drive peale. Otsustasime vaatama minna, mida see endast kujutab. See tee kulges erinevate vaatamisväärsuste vahelt Hunter Valleys. Iga natukese aja tagant näitas viit maantee pealt kõrvale ja enamus kohad olid paari kilomeetri kaugusel maanteest. Kõik läks hästi kuni sinna maani, kui läksime vaatama ajaloolist aborigeenide teelõiku ja sõitsime mööda ainsast ümberpööramise kohast. Tegu oli ülimalt halvas olukorras ja väga kitsa muldteega, mis kulges mööda kalju äärt. Sõitsime umbes 20 km mööda seda teed 40 km/h kiirusega ja siis lõpuks jõudsime järgmise ümberpööramise võimaluse juurde. Kuna olime nii pikalt seda teed sõitnud juba, siis arvasime, et jõuame varsti maanteele tagasi ja ei hakanud enam ümber pöörama. Tee jätkus üsna samamoodi mööda kalju äärt, kuni lõpuks hakkas muutuma üha paremaks ja paremaks, kuni lõpuks olime tagasi asfaldil, aga mitte maanteel. See rada oli viinud meid oru ülemiselt äärelt kulgevalt maanteelt oru põhja ja nüüd tuli sõita veel edasi, et orust välja saada. Lõpuks jõudsime esimesse asustatud kohta, kus saime infot, et oleme sõitnud umbes 60 km Sydney poole tagasi. See 60 km võttis meil aega aga üle 2 tunni ja tagasi õigesse suunda saamine veel järgmise tunni. Kahetseda polnud aga põhjust, sest kogu see tee oli täis imelisi vaateid, imeilusat loodust ja ka põnevust. Kui jõudsime tagasi kiirteele, siis saime aru, et enam me valges Newcastlesse ega ka normaalsel ajal Liisi juurde ei jõua. Sai omavahel arutatud ja leppisime kokku, et Liis jääb veel üheks ööks sinna hostelisse. Meie Kätliniga käisime veel öist Newcastlet vaatama ja siis hakkasime Port Macquarie(Liisi peatuspaik) poole sõitma. Umbes kella poole 1 ajal öösel olime lõpuks 15 km Port Macquariest ja otsustasime veeta öö seal ühes kiirtee äärses rekkate parklas. Kuna tegu oli ainult parklaga, siis telki me ei kasutanud, vaid magasime selle öö autos.

Esmaspäeva hommikul võtsime Liisi peale, tegime kiire supluse Port Macquaries ja siis asusime teele. Plaan oli jõuda õhtuks Byron Baysse ja seal endale telkimisplats leida. Poole päeva peal sai meile jällegi selgeks, et sinna me ei jõua. Probleem on siin selles, et kell 7 õhtul on juba kottpime ja peale seda pole mõtet enam edasi sõita, kuna liiga palju vaatamist väärt kohti jääks vahele. Terve selle päeva sõitsime jällegi mööda Tourist Drive ja käisime läbi kohti, mida meie kohalikud korterikaaslased Sydneyst olid soovitanud. Napilt enne pimedat jõudsime Coffs Harbour'isse. Sõime seal ühel pikniku alal õhtust ja hakkasime endale telkimiskohta otsima. See osutus aga tunduvalt raskemaks, kui olime arvanud. Austraalias on enamus kohtades telkimine keelatud, aga õnneks iga natukese aja tagant leidub karavaniparke, kus saab väikese tasu eest oma telgi maha panna ning seal on ka pesemisvõimalused olemas. Leidsimegi endale selleks ööks ühes sellises pargis ööbimiskoha. Kui sinnamaani olime me Kätliniga enda üle väga uhked, et olime kõik selliseks tripiks vajaliku suutnud ühe korraga kaasa osta, siis telki üles seades tuli esimene tagasilöök. Me olime ostnud liiga väikese madratsi. Selle probleemi lahendas Liis aga madratsi teistpidi pööramisega. Jalad olid nüüd küll korralikult üle ääre, aga vähemalt oli normaalselt ruumi ennast keerata ja pöörata. Õhtul jutustades jõudsime järeldusele, et me peame ka enda üldist marsuuti natukene muuta. Kui alguses oli plaan Gold Coastil lõpetada ja siis sealseid teemaparke külastada, siis otsustasime me kohe järgmisel päeval sinna välja sõita. Seda selle pärast, et nädalavahetus hakkab see nädal lihavõtete tõttu juba reedel ja siis on teemapargid jubedalt rahvast täis.

Teisipäeva hommik oli lihtsalt imeline. Peale hommikusööki suundusime me kohta nimega Big Banana, mida oli üks mu korterikaaslastest taevani kiitnud. Seal pidavat saama parimat "Banana Spliti". Kogu see koht oli üks uur banaanimaailm ja kui me oma splitid lõpuks kätte saime, siis ei pidanud me ka pettuma. See oli lihtsalt imeline. Seal ees nägime ka mitmeid väga hästi korda tehtud vanu autosid. Neid oli ka maanteel plaju nähe. Seega eeldasime, et kusagil peab vist mingi kokkutulek olema. Päev möödus üldiselt üsnagi sama moodi nagu eelmine. Enamus aja päevast sõitsime ühest ilusast kohast teise ja nautisime vaateid. Leidsime ka üsnagi ideaalse skimmimise koha ja veetsime parasjagu aega seal. Õhtul veel napilt enne pimeduse saabumist käisime 100m kõrguse kose juures nong seal kõrval sõime ka õhtust. Selleks hetkeks olime jõudnud juba Byron Bay lähedale ja sealt sõitsime otse Gold Coasti välja. Kõik huvitav, mis Byron Bay ja Gold Coasti vahele jääb, kuulub avastamisele paari päeva pärast. Öö veetsime jällegi ühes karavanipargis.

Kolmapäeva hommikul oli meil hästi vara äratus ja läksime Wet'n'Wild veeparki. Juttude järgi pidi see olema Austraalia parim ja suurim veepark. Üsna suur oli see küll, aga meile ta kahjuks väga head muljet ei jätnud. Saime seal kõik korralikult päikese käest kõrvetada ka ja otsustasime sealt kella 3 ajal juba lahkuda. See andis meile aga jällegi natukene rohkem valget aega. Otsustasime sõita ühte lähedal asuvasse rahvusparki ja seal ööbida. Sinna saamiseks pidime üles sõitma väga järksudest nõlvadest ja meie üsnagi vana auto sai korralikult proovile pandud. Õnneks jõudsime õnnelikult kohale. See park asus mäe tipus ja sealt avanesid vast selle tripi parimad vaated. Ööbimispaigaks leidsime endale jällegi ühe karavanipargi. Õhtusööki tehes saime aga lollusega hakkama. Kasutasime valguse saamiseks auto tulesid, aga unustasime need natukene liiga kauaks peale ja lasime sellega aku tühjaks. Õhtul polnud sellega, aga miskit peale hakata, seega jäi sellega tegelemine hommikuks.

Hommikul vedas meil ja saime oma naabritelt särtsu ning saime jällegi auto liikuma. Tänase päeva veetsime me järgmises teemapargis. Seekord siis Movie Worldis, mis oli põhimõtteliselt sama, mis Disney World, ainult et Warner Bros. poolt loodud multikakangelastega. Sealt leidsime hulgaliselt ulmelisi ameerika raudteesid ning lahedaid showsid ja maskotte. Kuus tundi kadus seal ülimalt kiiresti. Enamus suurematel atraktsioonidel pidin ma üksi käima, aga viimase asjana enne lahkumist õnnestus mul tüdrukutele auk pähe rääkida, et nad minuga ühele ameerika raudteele tuleksid. See oli üsna halb mõte, sest neil üldse ei istunud see asi. Sain neid ainult sellega lohutada, et nad vähemalt proovisid. Väljudes ootas meid aga üks halb üllatus. Auto aku oli jällegi tühi. Meil läks parasjagu aega, et leida keegi, kellel oleks krokodillid autos. Lõpuks meil vedas ja lausa kaks inimest korraga tulid meile abi pakkuma. Kui auto käima saime sõitsime Gold Coasti sisse ja kuna enamus meie asjad olid märjad, kaasaarvatud telk, siis otsustasime me täna hosteli kasuks, et kõik need asjad kuivaks saada. Vanade aegade mälestuseks ööbime me täna samas hostelis, kus veetsime ka oma täiesti esimese öö Austraalia pinnal.
Homme on meil ees veel viimane teemapark nimega Seaworld ja peale seda sõidame Byron Bay'sse ning veedame paar päeva seal.

Viimased päevad oleme me elanud nagu tõelised austraallased. Ärganud väga vara ja läinud ka vara magama. Kui oled telgiga ja kell 7 on juba kottpime, siis kella 9 või 10 ajal on juba üsna magamamineku aeg. Samas on ka päevad olnud väga tegusad ning selliseks kellaajaks on juba väsimus ka üsna suur.

Kohtadest, mida teel külastamise, annavad vast pildid natukene parema ülevaate:

Day 1

Vot nii kitsas oli see tee

Esimesel päeval olin sellises asendis kokku 11 tundi

Muuuuu

Audrey ja Kätlin

Day 2

Hommikul ärgates oli parklas selline sõber

Reunion ehk Kätlin, Silver ja Tambet taaskohtusid Liisi ja Consuelaga

Käisin Consuelaga dušši all

Ja me pühendame selle pildi Pirjole

Meie liikuv köök

Moodsa matkalise õhtusöök

Day 3

Moodsa matkalise hommikusöök

Banana Split

Yamba skimfun

Tamm toimib, nagu näha

Jälle võssis omadega

Minyon Falls

Caater

Day 4

Igahommikune telgikuivatus

Day 5

Merilyniga jälle

Mr.Powers

Hollywood Stunt Driver Show

Millegipärast äratas mu imepisike Gopro maskottide seas tähelepanu ja nad olid nõus mulle isegi paraadi ajal poseerima

Car!

Eile saime siis oma auto kätte. Päris uhke tunne on. Ostsime me selle minu vanalt korterikaaslaselt Melissalt. Tegu on 1989 aasta Toyota Camry-ga, sedaan, 2.0 mootoriga. Auto on väga heas korras kuna enne Melissat oli see tema isa auto ja ta isa töötab Toyotas. Seega on see auto regulaarselt hooldatud ametlikus esinduses. Dan vahetas just eile õli ka ära ja pani ette uued piduriklotsid. Sain kaasa ka hunniku varuosi, aga loodame, et neid meil vaja ei lähe.

Need Sydneys veedetud paar päeva möödusid mul üldiselt puhates, aga sai ka parasjagu asju tehtud.
Kolmapäeval magasin oma reisiväsimust välja ja õhtul käisin linnas esmatähtsaid asju ajamas. Viisin oma numbri teise mobiilivõrku, kuna Vodafonel ei ole väljaspool suuremaid linnu peaaegu et üldse levi, ning soetasin endale ka uued kõrvaklapid.
Neljapäeval magasin ma jällegi kaua kuid peale ärkamis ajasin ennast hästi kiiresti linna, kuna oli vaja üks pakk Eesti poole teele panna. Kohe peale seda sain aga Kätliniga kokku ja me suundusime Sydney "Eesti majja". Seal toimub iga neljapäev eestlaste kokkusaamina ning otsustasime, et peaks ikka ära käima seal enne kui Sydneyst lahkume. See oli imeline kogemus. Meiega oli kaasas veel ka Kätlini eestlasest korterikaaslane Andrus. Õhtusöögiks saime seal kodust kana suppi ja magustoiduks sõrnikuid Eesti korraliku hapukoore ja moosiga. Lisaks sellele sai sealt ka Eesti alkoholi. Kätlin sai oma viimase tööpäeva jaoks Vana Tallinnat ning oma lemmik siidrit ja mina ning Andrus saime head ja paremat Eesti õlut juua üle pika aja. Õhtule pani ilusa punkti see, et sain sealt ka ühe hapukapsa borš'i purgisupi kaasa osta.
Reede õhtul käisin oma vanade korterikaaslastega väljas õhtust söömas. Käisime väga mõnusas Vietnami kohas ja oli hea neid jälle üle pika aja näha. Peale selle tõin ka auto nende juurest ära.
Tänane päev kulus mul auto paberite ja muude autoga seotud asjadega tegelemisele. Selle vahel jõudsin õnneks ka lõpuks juuksuris ära käia ning õhtu möödus meil pakkides.
Homme hommikul asume aga üsna varakult juba teele. Esimene sihtpunkt saab arvatavasti olema Newcastle ja õhtuks üritame jõuda Port Macquarie'sse. See on koht, kus kohtume lõpuks üle mitme kuu taas Liisiga. Meie marsuut saab olema aga väga ettearvamatu, sest üritame käigu pealt leida nii palju huvitavad kohti, kui võimalik.

Eks järgmistes postitustes selgub, mis meil sellest road tripist välja tuleb.

Headaega!

Invaliidsus

Nüüdseks on siis kõik selge. Natuke isegi liiga selge. Kogu selle asja kohta võiks öelda, et see oli üks hea kogemus ja samas ka õppetund, et igasugune istutamine jääb tulevikus ära.

Lähemalt rääkides, siis viidi meid esimesel hommikul kella seitsmeks põllule, kus peale meie 9 inimese oli veel 11 korealast. Esmapilgul ei tundunudki see põld nii väga suur, aga kui istutamiseks läks, siis sai üsna kiirelt selgeks, et see võtab meil ikka korralikult aega. Istutamine käis nii, et meile anti kahe peale üks vagu ja igasse vakku läks umbes 1000 taime. Ma olin paaris ühe väga asjaliku saksa kutiga ja me tegime päevas umbes 3-4 vagu. See tähendab, et ma istutasin 4 päeva jooksul maha umbes 8000 tomati taime. Töö aeg oli igal päeval erinev. Farmer oli igaks päevaks seadnud eesmärgiks teatud vagude arvu ja need pidime me kamba peale ära tegema. Üldiselt lõpetasime umbes kella 12 ja 1 vahel päeval. Tasustamine käis tükitöö põhimõttel. Iga istutatud taime eest saime 5 senti ja iga taim oli umbes 10 cm pikk ning selle istutamiseks kulus keskmiselt 5 sekundit.

Bowen ise oli väga kentsakas linn. Tegu oli üsna suure linnaga, aga see oli täiesti tühi. Päeval autosid nagu sõitis, aga mitte ühtegi jalakäijat ei olnud üldiselt peale meie näha. Kell 5 õhtul oli aga kogu linn täiesti välja surnud juba. Isegi autosid ei sõitnud enam. Ja veel üks asi, mida ma tähele panin, oli see, et kõik tänavad, isegi suvalised kõrvaltänavad, olid laiad nagu lennuväljad. Selles linnas polnud ühtegi tänavat, kus oleks olnud vähem, kui 4 sõidurida. Peatänaval oli mõlemal pool ääres parkimisala, mõlemas suunas kaks rida ja keskel veel üks parkimisala. Laius oli umbes sama, mis Tartu maantee 4 realisel osal.

Kui nüüd töö kõrvalmõjudest rääkida, siis see oli midagi täiesti müstilist. Ma võin vist julgelt öelda, et see oli kõige raskem töö, mida ma oma elus teinud olen.
Esimene päev ei olnud väga hullu. Alles õppisime tehnikat ja kõik lihased ning liigesed olid veel värsked. Ainuke probleem oli selles, et kuigi meie hosteli omanik oli meid väga hästi riietuse koha pealt ette valmistanud, oli ta unustanud mainida, et ka kindad peavad endal kaasas olema. Päeva lõpuks olid küünealused mulda ja kive täis. Osad neist kividest olid juba üsna sügavale liha sisse jõudnud, seega õhtul näpud valutsaid jubedalt. Seetõttu sai endale kiiremas korras kindad soetatud. Sellel õhtul ma mõtlesin, et see oli üsna vale otsus, et siia tulin, kuid tagant järgi mõeldes oli see üsna hea õhtu tegelikult....
....Sest järgmisel hommikul, kui ma ennast voodist püsti üritasin ajada, tundus see täiesti võimatuna. Mu tagumsed reie lihased ja tagumik olid nii valusad, et ma pole veel enne midagi sellist tundnud. Püsti olles polnud aga nagu enam asi nii hull ning kõik tundus üsna tore, kuni selle hetkeni kui ma kummardama pidin. See ei olnud lihtsalt füüsiliselt võimalik ning kui ma eesseisvale tööpäevale mõtlesin, siis käisid peast küll ainult loobumise mõtted läbi. Kui aga põllule jõudsime ja taimed jälle kätte kanti, siis peale poolt tundi oigamist ja halamist läks asi juba kergemaks. Tööpäeva lõpus hakkasid juba kõik kohad uuesti tundma andma ning tekkis juba väike hirm õhtu ees. See hirm oli kahjuks täiesti õigustatud. Õhtuks olid kõigi lihased nii valusad, et kõik kõndisid juba üsna veidralt ning kui kusagil midagi maha kukkus, siis see sinna ka jäi, kuna kummardamine või kükitamine olid täiesti välistatud. Minu ainuke lootus oli, et järsku hommikuks läheb asi paremaks.
Aga ei. Asi läks ainult hullemaks. See kord oli juba terve tööpäev üsna vaevaline ning õhtuks ma juba lonkasin. Ainuke positiivne asi oli, et näpud olid ära paranenud ja tagumik ei valutanud ka enam nii väga, aga jalad läksid aina hullemaks.
Neljandal päeval olin omandanud juba tehnika, kuidas maas istudes neid taimi kiiresti istutada saab. Seega oli tööpäev natuke lihtsam, kuna kummardama ei pidanud enam nii palju ja saime ka üsna palju tehtud. Päeva lõpuks olid ka juba jalad tunduvalt paremas olukorras, kuna enamus päeva sai maas istutud, aga sellegi poolest lonkasin ma endiselt. Peale tööpäeva pidin oma asjad kokku pakkima ja hostelist lahkuma. Tegin aga toakaaslastega süsteemi, et sain oma kotid kuni oma bussini sinna jätta.

Paar päeva varem olin endale teisipäeva hommikuks lennupileti Sydneysse ostnud, aga kuna kohalik reisiagentuur oli nädalavahetusel kinni, siis ei olnud mul veel esmaspäeva pärastlõnual õrna aimu ka kuidas ma lennujaama saan. Õnneks tuli välja, et läheb üks buss esmaspäeva õhtul, mis saabub lennujaama kell 2 öösel. Oli ka paar teist varianti, aga kuna see oli kõige odavam, siis otsustasin selle kasuks. Enne bussipeale minekut sisustasime oma õhtupooliku sealse eurooplaste seltskonnaga skatepargis lamades ja Austraalia tähistaevast uurides.

Bussipeale minnes hakkas aga pihta tõeline komöödia. Kõigepealt teatas bussijuht mulle, et ta siiski ei sõida lennujaama ja saab mind ainult Mackay kesklinna viia. Seejärel lõhkusin ma oma kõrvaklapid bussis ära. Olin ülimalt väsinud, aga 4 tunnisest bussisõidust õnnestus mul ainult tunnike magada, kuna nii valusate lihastega oli võimatu mugavat poosi leida. Seejärel leidsin ma ennast kell 2 öösel Mackay kesklinnast, mis on lennujaamast 6 km kaugusel. Siis hakkas vihma sadama. Lõpuks leidsin bensiinijaamast ühe takso, kes mind õnneks normaalse hinnaga lennujaama viis. Lennujaama ma aga sisse ei saanud, kuna see avati alles kell 4. Seega sisustasin vahepealse aja lennujaama ees pingil istudes ja läpakast seriaali vaadates. Seda pidin ma ka häälega vaatama, kuna kõrvaklappe mul enam polnud ning  koristaja, kes minust korduvalt möödus, vaatas mind juba üsna kahtlaselt. Väljas oli ka ülimalt tuuline ja jahe ilm ning väsimuse ja ilma koosmõjul oli mul esimest korda üle kolme nädala külm. Kui lõpuks lennujaama sisse sain, siis olin ma seal ainuke elav hing. Isegi ühtegi turvameest ei olnud ja see koristaja oli ka kadunud kuhugi. Seal otsustasin kohe magama jääda, aga esines jällegi probleem. Kuna paari tunni pärast oli oodata esimesi saabuvaid lenda, siis ei tahtnud ma oma kotte niisama valvetta jätta, kui ma seal kõrval magan. Seega leiutasin ma endale süsteemi kuidas nii mu seljakott, kohver kui ka skimm olid kuidagi minuga kontaktis nii, et ma tunneks kui keegi miskit ära võtab. Magamisest ei tulnud aga jällegi midagi erilist välja. Peale tundi aega olid kõik kohad jälle nii valusad, et see ajas üles mind. Ning peale seda kui olin kella 5 ajal hommikust söönud oli juba lennujaam rahvast täis ja mul ei olnud enam eriti kohta, kus magada. Kahjuks ei olnud seal lennujaamas internetti ja lugemiseks olin ma liiga väsinud, seega istusin ma 6 tundi järjest tugitoolis ning vaatasin hommikuseid uudiseid ja nokkisin järjepidevalt. Lõpuks, kui kell pool 11 sain check-in'i ära teha, siis lootsin leida teiselt poolt väravaid mugavamad olud, söögikohad ja poed, aga kuna tegu oli ülimalt väikse lennujaamaga, siis oli seal ainult üks väike kohvik, üks kiosk ja need samad ebamugavad pingid, mis väljas. Istusin jälle pingile maha ning jätkasin teleka vaatamist. Ainuke positiivne asi seal oli internet. Lennureis läks ka vägagi vaevaliselt kuna ka seal suutsin ma kahest tunnist ainult tunni magada ning mu tagumik oli juba istumisest vägagi väsinud, kuna viimase 14 tunni jooksul ei olnud ma eriti midagi muud teinud. Kui lõpuks lennukist maha sain olin juba üsna tülpinud sellest reisist, aga tuju läks tunduvalt paremaks, kui väravatest välja astudes nägin seal seismas Kätlinit sildiga "Härra Paluste" . Seejärel tulime Kätlini juurde ja siia jään ma nüüd kuni pühapäevani, mil me lahkume uuesti Sydneyst. Õhtul olin ma täiesti surnud omadega kuna viimase 40 tunni jooksul olin maganud ainult 4 tundi.

Sellised olid siis minu esimesed farmikogemused ja esimene korralikult ebaõnnestunud bussi/lennureis.

Ookeani madalseis tekitas sinna päris head skimmiolud. Käisin esimesel õhtul natuke libistamas ka.

Kohalin Laguun, kus ujusid kilpkonnad

Umbes pildi keskel jõe paremas servas vees võite näha madu. See on maailma mürgisuselt teine madu - Brown Snake

See oli meie kodutänad, mis oli ainult umbes 200m pikk, aga laius oli selline nagu pildilt näha võite

Farmiks valmis

Sellised nägid need taimed välja

Need lõputud read

Kell 3 öösel lennujaama ees

Siin veel natuke pilte Airlie Beachilt

Meie toa uks

Kutid tõid džungli tuppa

Suurem pood oli nii kaugel, et parim viis sinna saada olid rulfiga

Mu jooksurada