Teisel pool maailma: Invaliidsus

Nüüdseks on siis kõik selge. Natuke isegi liiga selge. Kogu selle asja kohta võiks öelda, et see oli üks hea kogemus ja samas ka õppetund, et igasugune istutamine jääb tulevikus ära.

Lähemalt rääkides, siis viidi meid esimesel hommikul kella seitsmeks põllule, kus peale meie 9 inimese oli veel 11 korealast. Esmapilgul ei tundunudki see põld nii väga suur, aga kui istutamiseks läks, siis sai üsna kiirelt selgeks, et see võtab meil ikka korralikult aega. Istutamine käis nii, et meile anti kahe peale üks vagu ja igasse vakku läks umbes 1000 taime. Ma olin paaris ühe väga asjaliku saksa kutiga ja me tegime päevas umbes 3-4 vagu. See tähendab, et ma istutasin 4 päeva jooksul maha umbes 8000 tomati taime. Töö aeg oli igal päeval erinev. Farmer oli igaks päevaks seadnud eesmärgiks teatud vagude arvu ja need pidime me kamba peale ära tegema. Üldiselt lõpetasime umbes kella 12 ja 1 vahel päeval. Tasustamine käis tükitöö põhimõttel. Iga istutatud taime eest saime 5 senti ja iga taim oli umbes 10 cm pikk ning selle istutamiseks kulus keskmiselt 5 sekundit.

Bowen ise oli väga kentsakas linn. Tegu oli üsna suure linnaga, aga see oli täiesti tühi. Päeval autosid nagu sõitis, aga mitte ühtegi jalakäijat ei olnud üldiselt peale meie näha. Kell 5 õhtul oli aga kogu linn täiesti välja surnud juba. Isegi autosid ei sõitnud enam. Ja veel üks asi, mida ma tähele panin, oli see, et kõik tänavad, isegi suvalised kõrvaltänavad, olid laiad nagu lennuväljad. Selles linnas polnud ühtegi tänavat, kus oleks olnud vähem, kui 4 sõidurida. Peatänaval oli mõlemal pool ääres parkimisala, mõlemas suunas kaks rida ja keskel veel üks parkimisala. Laius oli umbes sama, mis Tartu maantee 4 realisel osal.

Kui nüüd töö kõrvalmõjudest rääkida, siis see oli midagi täiesti müstilist. Ma võin vist julgelt öelda, et see oli kõige raskem töö, mida ma oma elus teinud olen.
Esimene päev ei olnud väga hullu. Alles õppisime tehnikat ja kõik lihased ning liigesed olid veel värsked. Ainuke probleem oli selles, et kuigi meie hosteli omanik oli meid väga hästi riietuse koha pealt ette valmistanud, oli ta unustanud mainida, et ka kindad peavad endal kaasas olema. Päeva lõpuks olid küünealused mulda ja kive täis. Osad neist kividest olid juba üsna sügavale liha sisse jõudnud, seega õhtul näpud valutsaid jubedalt. Seetõttu sai endale kiiremas korras kindad soetatud. Sellel õhtul ma mõtlesin, et see oli üsna vale otsus, et siia tulin, kuid tagant järgi mõeldes oli see üsna hea õhtu tegelikult....
....Sest järgmisel hommikul, kui ma ennast voodist püsti üritasin ajada, tundus see täiesti võimatuna. Mu tagumsed reie lihased ja tagumik olid nii valusad, et ma pole veel enne midagi sellist tundnud. Püsti olles polnud aga nagu enam asi nii hull ning kõik tundus üsna tore, kuni selle hetkeni kui ma kummardama pidin. See ei olnud lihtsalt füüsiliselt võimalik ning kui ma eesseisvale tööpäevale mõtlesin, siis käisid peast küll ainult loobumise mõtted läbi. Kui aga põllule jõudsime ja taimed jälle kätte kanti, siis peale poolt tundi oigamist ja halamist läks asi juba kergemaks. Tööpäeva lõpus hakkasid juba kõik kohad uuesti tundma andma ning tekkis juba väike hirm õhtu ees. See hirm oli kahjuks täiesti õigustatud. Õhtuks olid kõigi lihased nii valusad, et kõik kõndisid juba üsna veidralt ning kui kusagil midagi maha kukkus, siis see sinna ka jäi, kuna kummardamine või kükitamine olid täiesti välistatud. Minu ainuke lootus oli, et järsku hommikuks läheb asi paremaks.
Aga ei. Asi läks ainult hullemaks. See kord oli juba terve tööpäev üsna vaevaline ning õhtuks ma juba lonkasin. Ainuke positiivne asi oli, et näpud olid ära paranenud ja tagumik ei valutanud ka enam nii väga, aga jalad läksid aina hullemaks.
Neljandal päeval olin omandanud juba tehnika, kuidas maas istudes neid taimi kiiresti istutada saab. Seega oli tööpäev natuke lihtsam, kuna kummardama ei pidanud enam nii palju ja saime ka üsna palju tehtud. Päeva lõpuks olid ka juba jalad tunduvalt paremas olukorras, kuna enamus päeva sai maas istutud, aga sellegi poolest lonkasin ma endiselt. Peale tööpäeva pidin oma asjad kokku pakkima ja hostelist lahkuma. Tegin aga toakaaslastega süsteemi, et sain oma kotid kuni oma bussini sinna jätta.

Paar päeva varem olin endale teisipäeva hommikuks lennupileti Sydneysse ostnud, aga kuna kohalik reisiagentuur oli nädalavahetusel kinni, siis ei olnud mul veel esmaspäeva pärastlõnual õrna aimu ka kuidas ma lennujaama saan. Õnneks tuli välja, et läheb üks buss esmaspäeva õhtul, mis saabub lennujaama kell 2 öösel. Oli ka paar teist varianti, aga kuna see oli kõige odavam, siis otsustasin selle kasuks. Enne bussipeale minekut sisustasime oma õhtupooliku sealse eurooplaste seltskonnaga skatepargis lamades ja Austraalia tähistaevast uurides.

Bussipeale minnes hakkas aga pihta tõeline komöödia. Kõigepealt teatas bussijuht mulle, et ta siiski ei sõida lennujaama ja saab mind ainult Mackay kesklinna viia. Seejärel lõhkusin ma oma kõrvaklapid bussis ära. Olin ülimalt väsinud, aga 4 tunnisest bussisõidust õnnestus mul ainult tunnike magada, kuna nii valusate lihastega oli võimatu mugavat poosi leida. Seejärel leidsin ma ennast kell 2 öösel Mackay kesklinnast, mis on lennujaamast 6 km kaugusel. Siis hakkas vihma sadama. Lõpuks leidsin bensiinijaamast ühe takso, kes mind õnneks normaalse hinnaga lennujaama viis. Lennujaama ma aga sisse ei saanud, kuna see avati alles kell 4. Seega sisustasin vahepealse aja lennujaama ees pingil istudes ja läpakast seriaali vaadates. Seda pidin ma ka häälega vaatama, kuna kõrvaklappe mul enam polnud ning koristaja, kes minust korduvalt möödus, vaatas mind juba üsna kahtlaselt. Väljas oli ka ülimalt tuuline ja jahe ilm ning väsimuse ja ilma koosmõjul oli mul esimest korda üle kolme nädala külm. Kui lõpuks lennujaama sisse sain, siis olin ma seal ainuke elav hing. Isegi ühtegi turvameest ei olnud ja see koristaja oli ka kadunud kuhugi. Seal otsustasin kohe magama jääda, aga esines jällegi probleem. Kuna paari tunni pärast oli oodata esimesi saabuvaid lenda, siis ei tahtnud ma oma kotte niisama valvetta jätta, kui ma seal kõrval magan. Seega leiutasin ma endale süsteemi kuidas nii mu seljakott, kohver kui ka skimm olid kuidagi minuga kontaktis nii, et ma tunneks kui keegi miskit ära võtab. Magamisest ei tulnud aga jällegi midagi erilist välja. Peale tundi aega olid kõik kohad jälle nii valusad, et see ajas üles mind. Ning peale seda kui olin kella 5 ajal hommikust söönud oli juba lennujaam rahvast täis ja mul ei olnud enam eriti kohta, kus magada. Kahjuks ei olnud seal lennujaamas internetti ja lugemiseks olin ma liiga väsinud, seega istusin ma 6 tundi järjest tugitoolis ning vaatasin hommikuseid uudiseid ja nokkisin järjepidevalt. Lõpuks, kui kell pool 11 sain check-in'i ära teha, siis lootsin leida teiselt poolt väravaid mugavamad olud, söögikohad ja poed, aga kuna tegu oli ülimalt väikse lennujaamaga, siis oli seal ainult üks väike kohvik, üks kiosk ja need samad ebamugavad pingid, mis väljas. Istusin jälle pingile maha ning jätkasin teleka vaatamist. Ainuke positiivne asi seal oli internet. Lennureis läks ka vägagi vaevaliselt kuna ka seal suutsin ma kahest tunnist ainult tunni magada ning mu tagumik oli juba istumisest vägagi väsinud, kuna viimase 14 tunni jooksul ei olnud ma eriti midagi muud teinud. Kui lõpuks lennukist maha sain olin juba üsna tülpinud sellest reisist, aga tuju läks tunduvalt paremaks, kui väravatest välja astudes nägin seal seismas Kätlinit sildiga "Härra Paluste" . Seejärel tulime Kätlini juurde ja siia jään ma nüüd kuni pühapäevani, mil me lahkume uuesti Sydneyst. Õhtul olin ma täiesti surnud omadega kuna viimase 40 tunni jooksul olin maganud ainult 4 tundi.

Sellised olid siis minu esimesed farmikogemused ja esimene korralikult ebaõnnestunud bussi/lennureis.