Kõigi nende jaoks, kes siin voodikoha eest töötavad, on eraldatud 2 kaheksa inimese tuba. See seltskond on siin ikka väga kirju. Mina olen ühes toas koos belgia hipi, vaikse saksa kuti, prantsuse Oliver Süvari, kolme tüdruku ja ühe vääääga veidra prantsuse poisiga. Üks nendest prantslastest on oma iseloomult no nii ehtne Süvari, et see on naljakas kohe. Alguses võõras seltskonnas natuke vaiksem, aga paari päeva jooksul saime aru, et see on täiesti väsimatu vend, kes koguaeg korraldab midagi. Kas kokkusattumus või mitte, aga ta on samuti ka jalgpalli väravavaht.
Põhjus, miks ma seda teist prantslast veidraks nimetasin, on see, et ta pool päeva kannab kleiti või nahast musta seelikut ja räägib nagu naine ning ülejäänud pool päeva kehastab ta ülimalt machot matkameest. Päris õhtul muutub ta aga vägagi normaalseks nii välimuselt kui ka olemuselt ja käib hostelis ukselt uksele ning müüb pannkooke. Tagatipuks on tal tõeline Mr.Poirot'i vunts. Ma ei olegi päris elus kellegil veel nii uhket vuntsi näinud.
Elule siin lisab veel vürtsi, et sellel hipil on tõsised viha kontrollimise probleemid. Üks päev läks ta siin peaaegu ühele kõrval toas elavale poisile kallele.
Ainult ilm on siin olemist natukene rikkunud. Enamus nädalast on enamvähem olnud, aga nädala keskel sadas kaks päeva järjest konstantselt vihma. Seega kuiva jalaga ei saanud kuhugile ja esimesel korrusel olevatesse tubadesse hakkas vaikselt vesi sisse tungima. Meie aga elame õnneks teisel korrusel. Neid päevi kasutasin ma väga edukalt ära magamiseks, lugemiseks ningi niisama arvutis passimiseks. Polnudki väga ammu tervet päeva niisama toas passinud.
Nädala lõppu lubab aga uut tsüklonit ja üsna tugevaid torme. Osad kanalid ennustavad isegi suuremaid üleujutusi, kui siin umbes kuu aega tagasi olid. Praegu on veel aga kõik väga vaikne ja üsnagi kuiv. Seega loodame, et see ka jääb nii.
Kui nüüd tuleviku plaanidest rääkida, siis me oleme Kätlini ja Liisiga peaaegu kokkuleppele jõudnud, et nüüd on õige aeg auto osta. Mu vana korterikaaslane Mel müüb Sydneys oma autot ja tegu on väga heas korras autoga ning me saaks selle ka üsna hea hinnaga. Kui kõik hästi läheb, siis toimub see umbes 2 nädala pärast ja siis rändame autoga mööda idakallast üles ja üritame mingi farmi leida endale. See mida ma need kaks nädalat teen, on aga veel teadmata. Arvatavasti olen natuke aega veel siin ja siis lähen käin kusagil, enne kui Sydneysse tagasi lendan.
Avastasin praegu, et ma ei olegi siin veel kirjeldanud, kus ma täpsemalt asun.
Whitsunday saarestik asub Austraalia idarannikul ja koosneb 74 saarest. See on üks ilusamaid ja samas ka üks kõige rohkem külastatud kohti Austraalias. Saartel ööbimine on aga väga kallis, seega enamus backpackereid, nagu ka mina, ööbivad Airlie Beachil, kuna see on tunduvalt odavam. Airlie Beach on üsna väike linn ja ühtlasi ka niinimetatud rannikul asuv saarestiku osa, kus kogu elu toimub peatänava ümbruses ja laguuni ääres. Laguun on ainukt koht, kus siin ujuda saab, sest ookeanis ujumine on ainult omal riskil. Seda selle pärast, et 56-st siin elutsevast millimallika liigist kaks on väga ohtlikud. Nahaga kokkupuutel põhjustavad need väga tõsiseid põletushaavasid ja kui kokkupuude on rinna piirkonnas, siis võib see tähendada südame otsekohest seiskumist. Ainuke ohutu võimalus siin ookeanis käia, on spetsiaalset ülikonda kandes. Eelmise postituse piltide pealt on ka näha, et paljud kannavad tervet keha katvaid kalipsosid. Üldiselt on tegu väga rahuliku ja mõnusa linnaga, aga väga kaua siin olla ei tahaks, kuna lihtsalt hakkab igav.
Soovin ka ilusat naistepäeva kõigile naistele.
No comments:
Post a Comment