Teisel pool maailma: The Atlantic Clipper

Nagu juba enne mainitud sai, siis läksin ma neljapäeval kruiisile. See oli midagi ulmelist. Ma võin julgelt öelda, et see oli parim asi, mis ma siiamaani Austraalias teinud olen.

Neljapäeval pidin kell pool kolm sadamas olema ja kell 4 sõitis paat välja. Tegu oli väga suure purjekaga, mille nimi oli Atlantic Clipper ja see mahutas üsna palju inimesi. Meie grupis oli 46 inimest pluss siis veel meeskonna liikmed. Esimesel õhtul me lihtsalt seilasime Whitsunday saarestiku kahe kõige suurema saare vahele ja hetisime ankrusse. Enne, kui pimedaks läks, saime veel paadil olevat veeliumäge ja 5 meetri kõrgusel asuvat hüppelauda kasutada. Esimene õhtu oli natuke vaiksem ja oli mõeldud üksteisega tutvumiseks, aga kuna meil oli väga mõnus seltskond sinna kokku sattunud, siis oli ka see õhtu väga lõbus.

Järgmisel päeval laulis meeskond meid kell 6.30 ülesse ja sai hommikusööki ning umbes kella 8 ajal olime jõudnud Whiteheaven beach'ile. See on üks ilusamaid kohti, kus ma oma elus käinud olen. Esialgu viidi meid mäe otsa vaateplatvormile, kust avanes imeline vaade kogu sellele rannale ja pärast läksime paariks tunniks randa. Ilm polnud just parim, kuid õnneks ei sadanud ja kohati piilus isegi päike. Selle ranna pärast otsustasin ma ka oma skimmi sellele kruiisile kaasa võtta ja see oli 100% seda väärt. Seal olid lihtsalt imelised tingimused ja skimmiga proovi tegemine osutus üsna populaarseks aktraktsiooniks kogu seltskonnale. Peale 2 tundi rannas ringi jooksmist olin ma täiesti surnud omadega. Laevale tagasi jõudes oli meil lõuna ja siis väikene lõunauinaku aeg. Kella neljast läksime snorgeldama ja kes tahtis sai lisatasu eest ka sukelduma minna. Kuna see pidi olema üks parimaid kohti selles regioonis ja ilm oli imeline, siis otsustasin ma ka sukelduma minna. See oli parim otsus. See kogemus on täiesti võrreldav langevarju hüppega. Kõik need korallid ja erinevad värvilised kalad tekitasid tunde nagu ujuks akvaariumis. Ka meie instruktor oli väga hea ja ta viis meid 12 meetri sügavusele, kus kohtasime ka kohalikku kuulsust Elvist. Elvis oli üks hästi suur ja hästi sõbralik kala, keda võis vabalt katsuda ja temaga mängida. Nagu ka instruktor enne meile ütles, siis meenutas ta oma käitumiselt rohkem koera kui kala. Ka snorgeldades nägime väga palju ilusaid olendeid. Mingi grupp snorgeldajaid nägi ka kilpkonna, aga ma olin siis kahjuks sukeldumisgrupiga sügavustes. Peale seda saime jällegi vettehüppeid teha ja jällegi sai sellega väga palju nalja. Kui õhtusöök oli söödud, siis peale seda oli kõik üsna vaikne, kuni kell 9 hakkas pihta meeskonna poolt korraldatud peoprogramm, mis oli täiesti segane. Toodi üles tekile mitu kasti riideid ja kõik riietasid ennast kellegiks. Minul õnnestust piraadiks riietuda. Ka kogu meeskond oli kostüümides ja kogu õhtu, umbes 3 tunni ulatuses, oli nende poolt organiseeritud ja lõpuks kroonisid nad kruiisi kuninga. Peale seda läks pidu täie hooga edasi. Mingi hetk otsustas aga üks osa seltskonnast, et oleks hästi tore, kui kellegil oleks sünnipäev ning sünnipäevalapseks valisid nad millegipärast minu. Ma ei saanud see hetk mitte midagi aru, mis toimub ja miks kõik mulle järsku sünnipäevalaulu laulma hakkasid, aga igaljuhul oli see ülimalt naljakas. Peale seda pidin aga terve õhtu kõigile, kes mulle palju õnne soovima tulid, seletama, et mul siiski kahjuks ei ole sünnipäev.

Järgmisel hommikul muutus asi aga veel imelikumaks, sest kui ma olin jõudnud oma hommikusöögiga umbes poole peale tuli paadi meeskond köögist välja koogiga ja mulle lauldi uuesti sünnipäevalaulu. Sellel hetkel tundsin ma ennast juba üsna piinlikult ja ei osanud eriti midagi teha. Võtsin aga koogi vastu ja jagasin kõigi soovijate vahel laiali. Hiljem kui üritasin kokale seletada, et see oli üks suur arutsaamatus ja lihtsalt nali ning mul tegelikult ei ole sünnipäeva, siis minu õnneks teatas ta mulle, et ta teab seda. Neile lihtsalt meeldis see mõte, et kellegil võiks sünnipäev olla ja nad otsustasid kaasa mängida. Peale hommikusööki käisime veel korra snorgeldamas ja siis suundusime juba sadama poole tagasi. Maabusime umbes keskpäeval. Kogu see aeg, mis nende tegevuste, mis ma siin ära mainisin, vahele jäi, me lihtsalt seilasime saarte vahe mööda ookeani ja saime nautida tõeliselt imelisi vaateid.

Sama päeva õhtul oli meil veel ühes kohalikus klubis kruiisi after-party.

Ma pole veel kahjuks kõiki pilte sellest reisist kätte saanud, seega see fotogalerii täieneb veel mingi aja pärast.