Teisel pool maailma: February 2013

Nonii, nüüd olen ma jõudnud tõelisesse paradiisi. Siia saamine oli aga üsna huvitav. Mul oli olemas lennupilet pühapäeva hommikul Sydneyst Mackaysse. Eesmärk oli aga jõuda Airlie Beachile, mis asub Mackayst 150 km kaugusel. Alguses oli plaan tulla bussiga, aga buss osutus olema 60 dollarit kallim, kui ma alguses arvasin. Seega otsustasin, et proovin seekord hääletades kohale jõuda. See plaan ei olnud aga väga hästi läbi mõeldud, kuna ma ei arvestanud sellega, et lennujaam asub keset põldu ja et saada õigele maanteele, mis mind Airlie Beachile viib, pean ma kuidagi teisele poole linna saama. Kuna mul muud eriti üle ei jäänud, siis hakkasin kõigi oma kompsudega lihtsalt linna poole kõndima. Peale umbes kilomeetrist kõndimist olin jõudnud ühe maantee äärde, mis mu arvamise järgi pidi linna viima. Lükkasin siis näpu püsti seal ja kohe teine või kolmas auto võttis peale. Juht oli väga sõbralik noorem mees, kes viis mind otse Mackay backpackerite hotelli ette. Ta arvas, et sealt saan infot, kuidas ma kõige kergemini oma soovitud sihtkohta jõuan. Seal oli aga väga imelik vanem tädi mind vastu võtmas, kes ei teadnud mitte millegist mitte midagi. Õnneks sain oma kotid sinna jätta nii kauaks kuni natuke linna uurima ja hommikust sööma läksin. Linnapeal ringi käies oli tunne nagu sealt oleks surm üle käinud. Mitte ühtegi hinge ei näinud tänavatel kõndimas ja kuna oli pühapäev olid ka kõik kohad kinni. Üritasin leida infot busside kohta, mis võiksid mind teisele poole linna viia, aga see oli üsna võimatu, kuna polnud kellegilt küsida. Lõpuks leidsin ühe motelli, kust saadeti mind lähimasse bussipeatusesse. Seal sai mulle aga selgeks, et pühapäeval ei sõida seal linnas ka mitte ükski buss. Läksin siis tagasi backpackersisse ja võtsin omas asjad ja hakkasin läbi linna maantee poole kõndima. See võttis mul umbes 40 minutit aega, aga kui kohale jõudsin läks kõik üllatavalt kergesti. Enne, kui olin jõudnud linna sisese maantee pealt endale vajalikku suunda keerata ja hääletama hakata, jäid kaks autot niisama seisma ja küsisid, kuhu ma lähen, aga kahjuks ei läinud neist kumbki õigesse suunda. Kui lõpuks õigesse kohta jõudsin, kus hääletama hakata võttis mul aega umbes 5 minutit või natuke vähem, kuni üks vana Saksamaalt pärit mees mind peale võttis. Tegu oli väga toreda, kuid samas ka vägagi jutuka vanahärraga. Umbes tunni ajase sõidu järel teadsin ma poolt tema elulugu. Saksa keelt ta enam eriti ei rääkinud kuna oli juba 56 aastat Austraalias elanud. Teamaga sain ma ühte külla, mis oli Airlie Beachist 25 km kaugusel. Seal enam nii palju autosid ei sõitnud ja tundus, et sealt edasi saamine enam nii kerge ei ole. Aga umbes kümnes auto, mis 10 minuti jooksul mööda sõitis võttis mind õnneks peale. Seekord olid nad siis ema ja tütar ja ka väga sõbralikud ja jutukad. Andsid mulle natuke nõu, kuidas mida Airliel teha. Nad panid mind maha backpackerite infopunkti ees. Sinna astusin ma sisse, et küsida, kust ma võiksin ühe hosteli leida, aga väljusin sealt umbes tund aega hiljem nii, et terve mu järgmine nädal oli ette ära planeeritud ja ära makstud. Sain ilusti nende abiga kõik asjad, mida siin teha tahtsin ära broneerida ja see tegi mu elu kõvasti lihtsamaks.

Esimene öö oli mul siis siin kohapeal ühes hostelis 8 voodiga toas. Kui oma asjad tuppa tõin ei olnud seal kedagi. Seega otsustasin natuke linna uudistama minna ja kui tagasi oma tuppa jõudsin olid seal juba inimesed sees ja üks neist teatas, et tal tuleb paar sõpra meie tuppa chillima õhtul. Paari tunni pärast oli tuba rahvast täis ja mängisime ülimalt lahedaid kaardimänge ja manustasime gooni. Õhtu kujunes vägagi pikaks ja väga lõbusaks. Hommikul ärgates ei suutnud ma ikka veel ära imestada, kui lihtne oli siia üksi tulles endale õhtuks tegevus leida.

Esmaspäeval läks mul hommikul kell 11 praam Long Islandile, kus olin broneerinud endale toa üheks ööks. Selle reisi mõte oli kõigest ja kõigist eemale saada ja täiesti üksi lihtsalt lebotada. Selle jaoks olin ma õnneks täiesti õige koha valinud. Tegu oli täieliku paradiisi saarega, kus oli ainult üks kuurort ja seal puhkasid ainult vanemad inimesed ja mõni üksik pere lastega. Seega oli tegu väga vaikse kohaga. Enamus ajast ma lihstalt lamasin kusagil. Üldiselt kas soojas basseinis või kahe palmi vahele seotud võrkkiiges. Käisin ka paaril matkarajal, et natuke rohkem seda saart näha ja tegin ka väikse tiiru kajakiga ookeani peal. Umbes kella 4 ajal õhtul oli seal mõõn ja vee tase langes umbes 3 meetrit. Seega tekkisid üsna head olud skimmimiseks. Võtsin siis jalad kõhu alt välja, tõin toast oma laua ja läksin natukeseks ajaks veepeale libistama. Olud olid siiski kesisemad kui eestis, kuna mere põhi oli hästi künklik ja laud jäi hästi tihti suvalistes kohtades põhja kinni. Oli veel üks asi, mis tegi selle sõitmise iseenesest üsna huvitavaks, aga samas ka raskemaks. Kuna ma olin kohas, kus tavaliselt on 2 meetri sügavune vesi, siis toimus seal liiva all ja peal üsna tihe liiklus. Kogu aeg pidi jälgima, et ma Nemo'st ja ta sõpradest üle ei sõidaks. Kuna ilm oli aga ülimalt palav ja päike lõõmas, siis ma väga kaua ei jaksanud joosta seal ja otsustasin oma eelneva lamava tegevuse juurde tagasi minna. Õhtul istusin rannabaaris, sõin õhtust, nautisin elavat muusikat ja vaatasin päikeseloojangut. Pärast seda oli mul plaan kasutada sealset internetti ja kuni hilise ööni arvutiga basseini ääres istuda, aga see päev päikese käes oli mind nii ära väistanud, et kuni ma voodis lamades ootasin, et pildid kaamerast arvutisse laeksid, õnnestus mul magama jääda. Järgmise päeva veetsin veel seal saarel ja kell 6 õhtul tõi praam mind Airliele tagasi. Hommiku poole ma jällegi lihtsalt lesisin rannas ja basseinis. Lõunal käisin kalu, nimega Batfish, toitmas. Peale seda hakkas aga üsna tugevalt sadama ja seetõttu veetsin ma enamuse ülejäänud ajast Virtual Room'is Wii-ga mängides.
Tagasi Airliele hostelisse jõudes ootasid mind toas kaks saksakeelt kõnelevat noormeest ja läksin nendega kohe alla baari õhtust sööma ja umbes paari tunni pärast leidsin ma ennast üsna suure seltskonnaga kõrval baaris pidutsemas. Vot nii lihtne see siin Airliel ongi. Kõik on kõigi sõbrad ja koguaeg on pidu.

Täna oli ka siin üsna vihmane ilm, aga sellegi poolest ülimalt kuum. Võtsin ette umbes tunnise retke lähimasse suuremasse supermarketisse. Ostsin endale head ja paremat söögikraami ja tegin korraliku lõuna endale siin hosteli köögis. Peale seda oli paar tundi ilusat ilma ja selle veetsin ma koos ühe sakslasega siin laguunis lebotades. Peale seda hakkas aga jällegi sadama ja varju otsides istusin päris mitu tundi selles samas backpackerite infopunktis ja kasutasin netti. Nüüd aga lebotan voodis ja võtan täna õhtul vaikselt, kuna homme lähen 3 päevasele (peo)kruiisile. Selle raames sõidame siin saarte vahel ringi, külastame vaatamisväärsusi ja läheme ka snorgeldama. Neid erinevaid kruiise ja paate on siin päris palju, aga see pidi olema kõigekõigem, see kruiiside kruiis. Seda soovitas mulle juba üks töökaaslane Sydneys ja kui siin mainin, et lähen homme sellele, siis kõik teavad seda kohe ja kiidavad. Seega ootused on üsna kõrged.

Paari päeva pärast siis kirjutan teile siia kuidas, mul seal ookeanil seigeldes läks.

Siis kui igat järgmist autot pidi kaua ootama

Airlie Beachi laguun

What's the time?

It's goon o'clock!

Nende kahe palmi vahel korraldatakse pulmi sellel saarel

Lebo

Terve see rand oli õhtul väikseid wallaby'si täis

Enamus saarel veedetud ajast lebotasin seal...

...või seal...

...või seal.

Batfish feeding

Minu õhtusöögi kaaslane

Nagu eelmise postituses mainitud sai, siis hüppasin ma vahepeal lennukist alla. Kogu see päev oli väga mõnus. Minuga olid seda kogemust jagamas kolm mu töökaaslast. Hommikul võttis buss meid kesklinnast peale ja viis umbes tunni aja sõidu kaugusele Sydneyst. Buss jäi muiudgi hiljaks ja me saime seal kontoris umbes tund aega passida, aga vähemalt läks ilm selle ajaga ilusamaks. Kohale jõudes väga pikka juttu ei olnud. Võeti meilt kontaktandmed, pandi hüppamise ülikond selga ja oligi lennuki peale minek. Lennuk oli väga väike ja logises igatpidi, aga viis meid ilusti 4.2 km kõrgusele. Hüpe ise võttis aega umbes 3-4 minutit, aga tundus nagu oleks mõned sekundid olnud. See oli ülimalt võimas kogemus. Soovitan kõigil see vähemalt kord elus ära proovida. Vabalangemise tunne on üsna kirjeldamatu ja see vaade, mis nii kõrgelt avaneb on imeline. Peale maandumist ootasime kuni teine grupp ka üles viidi ja nad maapeale tagasi liuglesid. Peale seda saime oma videod ja pildid kätte ja oligi juba tagasi minek. Linna tagasi jõudes käisime kõik koos poest läbi ja läksime Anna juurde grillima ja hüpet tähistama. Õhtu lõppes aga üsna vara, kuna kogu see päev oli meid emotsionaalselt nii ära väsitanud, et kõigil oli juba kella 10 ajal jube uni peal. Koju jõudes üritasin kogu päevast ühtset videot kokku panna, aga see siiski ei olnud nii lihtne, kui ma arvasin ja peale seda õhtut pole mul enam väga vaba aega olnud, seega seda videot peab veel ootama.

Järgmine päev oli mul ka vaba ja see sai vägagi tegusalt ära sisustatud. Sain hommikul Kätsiga ooperimaja juures kokku, panime oma kotid minu kappi ja läksime loomaaeda. Seal oli igasuguseid lahedaid elukaid jälle, aga see oli siiski üsna tavaline loomaaed. Sellist suurt elamust nagu Singapuri loomaaed meiel pakkus, me seekord ei kogenud. Peale loomaaeda otsustasime, et kuna me nüüd mõlemad oleme täis kohaga tööl, siis võime lubada endale restorani sööma minekut. Seega läksimegi ühte väga mõnusasse saksa restorani õhtusöögile. Sai head saksa õlut, väga omamoodi küüslaugu leiba ja korraliku prae. Peale restorani oligi aeg juba nii kaugel, et oli aeg sammud uuesti ooperimaja poole seada, et soetada endale ooperi piletid. Süsteem oli selline, et õpilased saavad tund aega enne etenduse algust osta endale 44 dollariga pileti igale vabale kohale. Niisiis saime me nii hea hinnaga ühed parimad kohad saalis, mis muidu oleksid maksnud umbes 300 dollarit. Mulle see ooper vägaväga meeldis. Ma ei tea kas asi oli selles Sydney ooperimaja õhkkonnas või oligi see ooper lihtsalt hea, aga väljusin ma sealt saalist mõnusa tundega. Asjale lisas väärtust veel see, et nii imelik, kui see ka ei ole, oli orkestri dirigendiks eestlane Arvo Volmer. Peale ooperit võtsime veel minu tööjuurest klaasi veini ja nautisime vaadet. Seega tundsime ennast nagu täiskasvanud inimesed terve õhtu vältel.

Teine vägagi üllatav asi sellel õhtul oli see, kui nägime Arvo Pärt'i reklaami Syndey ooperimaja seinal. Tuleb välja, et tema teosed tulevad aprillis siin esitusele ja asja teeb veel uhkemaks see, et seda sõidab siia esitama Eest filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhendamisel. Kui seda reklaami nägin, käisid külmavärinad üle terve keha. Kokkuvõttes võib öelda, et sellel õhtul oli päris uhke eestlasena ooperimajas ringi käia.

Neljapäeval käisin Sydney Seawolrdis ära. Seal olid veealused tunnelid, kus nägi igasuguseid huvitavaid mereelukaid ujumas, kaasaarvatud haisid ja raisid. Nägin seal veel suurt kaheksajalga ja sain ka erinevaid meritähtesid katsuda. Õhtul käisin veel käsipalli mängimas ja tegelesin natuke asjade pakkimisega.

Reedel olin tööl ja õhtul peale tööd käisin koos oma endiste korterikaaslaste Mel'i ja Dan'iga mu Syndeyst lahkumise puhul väljas pidutsemas.

Laupäeva hommikul pakkisin veel oma viimased asjad, aitasin oma korterikaaslastel kolida ja käisin veel Mel'i, Dan'i ja Gemmaga brunchil. Peale seda jooksin ruttu tööle. Oma viimase päeva puhul sain igast häid asju süüa ja juua tööjuures. Nad lasid mu natuke varem minema ka veel. Peale seda sain kohe Kätsi ja töökaaslastega kokku ja suundusime ühele suurele majapeole, mida meie töökaaslane Flavio korraldas. See oli väga mõnus lõpp mu Syndey ajale.

Koju jõudsin ma natuke peale nelja ja kella 6 ajal korjas Katie mind juba maja eest peale, et mind lennujaama viia. Mul vedas täiega ja sain oma skimmi ilma lisatasusid maksmata lennukile nihverdatud.

Ja nüüd lendangi ma siis Mackaysse ja üritan sealt kuidagi Airlie beachile saada.