Teisel pool maailma: Ulmeline nädal

Nagu eelmise postituses mainitud sai, siis hüppasin ma vahepeal lennukist alla. Kogu see päev oli väga mõnus. Minuga olid seda kogemust jagamas kolm mu töökaaslast. Hommikul võttis buss meid kesklinnast peale ja viis umbes tunni aja sõidu kaugusele Sydneyst. Buss jäi muiudgi hiljaks ja me saime seal kontoris umbes tund aega passida, aga vähemalt läks ilm selle ajaga ilusamaks. Kohale jõudes väga pikka juttu ei olnud. Võeti meilt kontaktandmed, pandi hüppamise ülikond selga ja oligi lennuki peale minek. Lennuk oli väga väike ja logises igatpidi, aga viis meid ilusti 4.2 km kõrgusele. Hüpe ise võttis aega umbes 3-4 minutit, aga tundus nagu oleks mõned sekundid olnud. See oli ülimalt võimas kogemus. Soovitan kõigil see vähemalt kord elus ära proovida. Vabalangemise tunne on üsna kirjeldamatu ja see vaade, mis nii kõrgelt avaneb on imeline. Peale maandumist ootasime kuni teine grupp ka üles viidi ja nad maapeale tagasi liuglesid. Peale seda saime oma videod ja pildid kätte ja oligi juba tagasi minek. Linna tagasi jõudes käisime kõik koos poest läbi ja läksime Anna juurde grillima ja hüpet tähistama. Õhtu lõppes aga üsna vara, kuna kogu see päev oli meid emotsionaalselt nii ära väsitanud, et kõigil oli juba kella 10 ajal jube uni peal. Koju jõudes üritasin kogu päevast ühtset videot kokku panna, aga see siiski ei olnud nii lihtne, kui ma arvasin ja peale seda õhtut pole mul enam väga vaba aega olnud, seega seda videot peab veel ootama.

Järgmine päev oli mul ka vaba ja see sai vägagi tegusalt ära sisustatud. Sain hommikul Kätsiga ooperimaja juures kokku, panime oma kotid minu kappi ja läksime loomaaeda. Seal oli igasuguseid lahedaid elukaid jälle, aga see oli siiski üsna tavaline loomaaed. Sellist suurt elamust nagu Singapuri loomaaed meiel pakkus, me seekord ei kogenud. Peale loomaaeda otsustasime, et kuna me nüüd mõlemad oleme täis kohaga tööl, siis võime lubada endale restorani sööma minekut. Seega läksimegi ühte väga mõnusasse saksa restorani õhtusöögile. Sai head saksa õlut, väga omamoodi küüslaugu leiba ja korraliku prae. Peale restorani oligi aeg juba nii kaugel, et oli aeg sammud uuesti ooperimaja poole seada, et soetada endale ooperi piletid. Süsteem oli selline, et õpilased saavad tund aega enne etenduse algust osta endale 44 dollariga pileti igale vabale kohale. Niisiis saime me nii hea hinnaga ühed parimad kohad saalis, mis muidu oleksid maksnud umbes 300 dollarit. Mulle see ooper vägaväga meeldis. Ma ei tea kas asi oli selles Sydney ooperimaja õhkkonnas või oligi see ooper lihtsalt hea, aga väljusin ma sealt saalist mõnusa tundega. Asjale lisas väärtust veel see, et nii imelik, kui see ka ei ole, oli orkestri dirigendiks eestlane Arvo Volmer. Peale ooperit võtsime veel minu tööjuurest klaasi veini ja nautisime vaadet. Seega tundsime ennast nagu täiskasvanud inimesed terve õhtu vältel.

Teine vägagi üllatav asi sellel õhtul oli see, kui nägime Arvo Pärt'i reklaami Syndey ooperimaja seinal. Tuleb välja, et tema teosed tulevad aprillis siin esitusele ja asja teeb veel uhkemaks see, et seda sõidab siia esitama Eest filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhendamisel. Kui seda reklaami nägin, käisid külmavärinad üle terve keha. Kokkuvõttes võib öelda, et sellel õhtul oli päris uhke eestlasena ooperimajas ringi käia.

Neljapäeval käisin Sydney Seawolrdis ära. Seal olid veealused tunnelid, kus nägi igasuguseid huvitavaid mereelukaid ujumas, kaasaarvatud haisid ja raisid. Nägin seal veel suurt kaheksajalga ja sain ka erinevaid meritähtesid katsuda. Õhtul käisin veel käsipalli mängimas ja tegelesin natuke asjade pakkimisega.

Reedel olin tööl ja õhtul peale tööd käisin koos oma endiste korterikaaslaste Mel'i ja Dan'iga mu Syndeyst lahkumise puhul väljas pidutsemas.

Laupäeva hommikul pakkisin veel oma viimased asjad, aitasin oma korterikaaslastel kolida ja käisin veel Mel'i, Dan'i ja Gemmaga brunchil. Peale seda jooksin ruttu tööle. Oma viimase päeva puhul sain igast häid asju süüa ja juua tööjuures. Nad lasid mu natuke varem minema ka veel. Peale seda sain kohe Kätsi ja töökaaslastega kokku ja suundusime ühele suurele majapeole, mida meie töökaaslane Flavio korraldas. See oli väga mõnus lõpp mu Syndey ajale.

Koju jõudsin ma natuke peale nelja ja kella 6 ajal korjas Katie mind juba maja eest peale, et mind lennujaama viia. Mul vedas täiega ja sain oma skimmi ilma lisatasusid maksmata lennukile nihverdatud.

Ja nüüd lendangi ma siis Mackaysse ja üritan sealt kuidagi Airlie beachile saada.