Teisel pool maailma: Life's Good!

Võtsin kokku ennast ja tulin jälle raamatukokku, kuna on toimunud paar lahedat asja, mida tahaks teiega jagada.

Eelmises postituses sai mainitud, et meil on plaan minna loodusesse trippima paariks päevaks. Well, sellest ei tulnud midagi välja. See päev pidi täna olema, aga kuna teised kolisid eile ja pooled meist pidid tööl olema täna, siis jäi plaan katki. See viga saab aga parandatud järgmisel kolmapäeval, kui läheme Kätlini eestlasest korterikaaslasega sinna samasse kohta(Blue Mountains), kuhu me täna minema pidime. See saab küll kahjuks ühe päevane reis olema, aga vähemalt näeme ära selle koha ja ei pea auto rentimisega pead vaevama.

Eelmine laupäev oli siis see ajalooline hetk, kui ma sõitsin esimest korda vasakpoolses liikluses autoga. Mu korterikaaslane läks nädalavahetuseks Gold Goasti ja ma pidin ta lennujaama viima. Tänutäheks selle eest lubas ta mul kogu nädalavahetuse vältel enda autot kasutada. Algse plaani järgi pidin ma mõlemad päevad tööl olema, aga õnneks mu pühapäevane vahetus tühistati ja sain endale terve vaba päeva. Ainuke meist eestlastest kellel veel see päev vaba oli, oli Eleri. Seega käisime me Eleriga pühapäeval Palm Beachil. See on koht, kus on filmitud legendaarne teleseriaal Kodus ja Võõrsil. Sõit sinna võttis meil aega umbes tunnike ja kohale jõudes olime mõlemad väga imestunud, kui hästi ära tuntav see koht oli. Kogu see ranna äärne ala ja rand nägi täpselt sama sugune välja nagu telekaski. Käisime ringi seal natukene, tegime pilte ja siis otsustasin ma, et peab ikka selles kohas korra vees ka ära käima. Paar päeva enne seda olin just endale skimmi soetanud. Seega, kuna rand oli tegelikult ohtlike veeolude ja liiga suurte lainete tõttu suletud, siis vette niisama sulistama mineku asemel otsustasin seal madalas vees natuke skimmiga möllata. Selline skimmimine, nagu Eestis, oli seal täiesti võimatu. Lained rikkusid kõik ära, aga kuna olin näinud paari videot, kus laineid kasutati sõitmiseks ja hüppamiseks, siis otsustasin sellegi poolest proovida. See oli uskumatult raske, aga samas ka uskumatult lõbus. Enamus aega veetsin ma pikali vee all ja lõpuks olin ülimalt väsinud, aga need paar korda, mis välja tulid, olid seda väärt. Palm Beachilt tagasi sõites otsustasime kasutada väikseid rannikuäärseid teid, et kui mõne ilusa ranna leiame, siis saab kohe peatuse teha. Leidsimegi sealt ühe väga laheda koha, kus oli kaks randa ja nende vahel väikene matkarajake üle mäe. Seal sain ma kividel ronides läbimärjaks, aga vähemalt oli lõbus. Leidsin ka ühe seisva veega koha, kus sai ka natuke skimmitud ja siis sõitsimegi juba kodupoole, kuna pidin oma korterikaaslasele ka lennujaama järgi minema. Päev oli kokkuvõttes mõnus ja üle nii pika aja autoga sõita oli ka vägagi meeldiv. Kui nüüd autoga sõitmisest rääkida, siis ma ootasin, et see valel pool teed sõitmine on tunudvalt raskem, aga ma vist olen juba nii piisavalt kaua siin olnud, et olen jõudnud juba ära harjuda, et tuleb vaadata alguses paremale ja siis vasakule. Muidugi pöördeid tehes sai paar korda kojamehed tööle pandud, kuna kojameeste ja suunatulede kangid olid kohad vahetanud ja kuna tegu oli manuaalkastiga autoga, siis vasaku käega käikude vahetamine oli ka alguses natuke konarlik. Päeva lõpuks olin ma aga jõudnud juba selle kõigega ära harjuda ja tundsin ennast roolis juba üsna mugavalt. Seega selle päravaga sain päris mitu asja oma "to do listist" maha tõmmata.

Ka tööjuures on vahepeal nii mõndagi juhtunud. Paar nädalat tagasi sai minust ametlik Sydney Ooperimaja töötaja. Sain kätte oma magnetkaardi ja saan nüüd vabalt mööda lavataguseid ruume seigelda. Päris huvitav on vaadata, kuidas erinevaid dekoratsioone ja muud laval vaja minevat kraami kokku pannakse.

Esmaspäeval oli meil Opera Kitcheni staff party. Ma ei osanud sellest midagi erilist oodata, aga pidu oli vägagi vägev. Toimus see ühes suures pargis. Kohale oli toodud muusika, palju süüa ja palju juua, ehk kõik mida üheks heaks peoks vaja läheb. Seal kuulutati välja ka Opera Kitcheni kuu parimad töötajad, ning mul õnnestus saada ettekandjate Eployee of the month tiitel. Nii et proovin siin ikka Eesti lippu kõrgel hoida :D. Edasi läks pidu linnapeal ja kogu õhtu võis vägagi kordaläinuks lugeda.

Täna ootab mind veel ees terve tegemisi täis vaba päev. Kohe, kui siin raamatukogus lõpetan, lähen randa ja õhtul käsipalli mängima. Nimelt sain ma Sydney University meeskonnalt kutse treeningutele. Kui eelmine kord rannakäispalli mängides oli see niisama harrastajate kokkutulek, siis seekord on trenn sisetingimustes ja juba konkreetse meeskonna juures. Seda, kus nad mu kontakti said, ma ei tea, aga meil mulle igaljuhul saadeti, et olen oodatud trenni. Eks näis, mis nad räägivad mulle täna, siis vast oskan rohkem teile juba infot anda.

Nagu ka pealkiri ütleb, siis praegu olen ma kõigega vägagi rahul. Kõik tundub sujuvat sinnapoole, et saan Sydneyst lahkuda ilma, et midagi tegemata jääks. Ka edasine plaan hakkab mul vaikselt peas ilmet võtma, aga enne , kui midagi kindlat pole, ei hakka siin kuulutama seda.

Pildimaterjali ka natukene,

Cheers!