Teisel pool maailma: Lahkumise lainel

Ma olen siin juba päris pikalt maininud, et hakkan Sydneyst lahkuma. Põhjus, miks see koguaeg edasi lükkus oli see, et tahtsin veel teatud kohtades käia Sydneys ja selle ümbruses, aga ei jäänud aega kuidagi töö kõrvalt. Nüüd olen enam vähem kõik asjad tehtud jõudnud ja see nädal on ka ajakava üsna tihe. Aga igaljuhul on mul nüüd olemas lennupilet Arlie Beachile, mis on Whitsunday saarte rannikul olev sidepunkt. Plaan on selline, et plaani väga pole :D . Reisi mõte on sinna saaretele minna, head ilma nautida ja paradiisis pikutada, aga kuidas see kõik välja nägema hakkab, ma veel ei tea. Mingeid variante olen netist uurinud, aga hetkel on mul ainult ühe otsa lennupilet sinna. Lendan ma 24.veb ja seekord üksi. Alguses üritasin endale kaaslast otsida, aga kuna kõik on tööga seotud ja ei taha päriseks veel Sydneyst lahkuda, siis mingi hetk ma loobusin, kuna mida rohkem ma sellele mõtlesin, et üksi pean minema, seda rohkem see mõte mulle meeldima hakkas. Ma polegi veel päris üksi niimoodi reisinud kunagi, seega saab jälle kogemuse võrra rikkamaks.

Tuleval nädalal on mul plaanis teha nii mõndagi huvitavat.

Homme lähen ma langevarju hüpet tegema siin Sydney lähedal. Mul endal oli küll plaan Byron Bay's hüpata, kuna seal pidi Austraalia parim vaade olema, aga kuna töökaaslased kutsusid kaasa, siis mõtlesin, et seltsis segasem ja olin nõus. Aga kui ma eluagset traumat homme ei saa, siis Byron'isse tahaks ikkagi ka tegema minna.

Võrreldes Eestis tehtud hüppega, on siin nii mõnedki asjad teist moodi. Seekord hüppan koos instruktoriga ja tunudvalt kõrgemalt. Kui Eesti hüpe oli mul 800m kõrguselt, siis siin hüppame alla 4,2 km kõrguselt ja vabalangemise ajaks on umbes 1 minut, mida on võrreldes Eestis olnud 3 sekundiga, ikka metsikult palju. Üritan hästi plaju lahedat pildi- ja videomaterjali ka saada, et oleks mida näidata teile.

Kolmapäeval läheme aga Kätliniga hommikul loomaaeda ja õhtul ooperisse. Tuleb selline lõbus perepäev.

Kui nüüd eelmise postituse lõpust alates toimunud tegevustest rääkida, siis nagu mainitud sai, käisin ma käsipalli mängimas. Oli päris mõnus üle pika aja ja tase oli ka üsna korralik. Selline Eesti Meistriliiga tase. Meeskonnas polnud aga mitte ühtegi kohalikku. Kõik mehed olid Euroopast ja mõni üksik Lõuna-Ameerikast. Ka see müsteerium lahenes, kuidas mu kontaktid saadi. Kui eelmise postituse ajal ma pidasin ennast hulluks straariks, et mingi meeskond tahab mind enda trenni saada, siis tegelikult tuli välja, et ma olin detsembri alguses Sydneysse saabudes ise neile meili saatnud, et sooviksin trenni tulla. Põhimõtteliselt saaksin nendega siin kohalikku maakonna liigat mängima hakata, aga selleks peaksin Sydneysse jääma, nii et see jääb kahjuks ära. Sellel neljapäeval vist lähen ja tokisn veel korra palli nendega enne ära minekut.

Järgmine märkimistväärt tegevus oli pühapäeval, kui ma lõpuks Madam Tussaud's vahakujude muuseumisse jõudsin. See, kui reaalsed need kujud välja nägid, oli ikka üsna müstiline. Kohati ei saanud arugi, kas tegu on mõne seisva külastajaga või kujuga. Käisin ma seal koos oma rootslasest töökaaslase Annaga. Sellest käigust tegelikult ei olegi väga palju rohkem rääkida midagi, pildid räägivad enda eest.

Kolmapäeval käisime lõpuks Blue Mountains'is ära. See on üks mäestik Syndeyst umbes tunni aja sõidu kaugusel. Sinna viis meid Kätlini eestlasest korterikaaslane Andrus ning autos olid veel Kelly ja hästi vana Olde töötaja Kersti Kuninga õde Kariina. Kätlin ise ei saanud kahjuks tulla, kuna jäi eelmisel päeval ootamatult haigeks. Meiega oli kaasas ka veel teine autotäis eestlasi, kes olid tulnud Andrusele Kesk-Austraaliast külla. See oli päev täis imelisi vaateid ja lahedat Austraalia loodust. Käisime ühel pikemal matkal koskede juures ja siis veel kahel vaateplatvormil. Sain ka siis lõpuks kose all kaljult vette hüpata. Vesi oli küll jääkülm, aga see oli esimene kord peale Austraaliasse jõudmist, kus ma magedas vees ujusin. Õhtul oli Kätlini ja Andruse juures grilli õhtu. Sinna jõudes tuli välja, et seal oli veel eestlasi. Ma polnudki veel Eestist lahkumisest alates nii paljude eestlastega ühes majas olnud. Kokkuvõttes võis kogu üritusega vägagi rahule jääda.

Ja siis veel üks suuuuur uudis. Ma leidsin vene poe ja see oli kõige õnnelikum hetk mu nädalas. Sain sealt Karumseid, musta leida, sprotte, kirjut koera, kartuli salatit, lastevorsti ja tseburekki. Ma olin juba täitsa ära harjunud hommikuks neid hommikusöögi helbeid sööma, aga no must leib lastevorstiga ja karums on siiski ületamatud.

Kuna eesolev nädal saab väga kiire olema, siis arvatavasti järgmine postitus juba Arlie Beachilt.

Headaega!