Teisel pool maailma: Mui Ne

Eelmises postituses jäin selle juurde, kuidas me Mui Ne poole sõitma hakkasime. Mui Ne on Lõuna-Vietnami populaarseim kuurortlinn ja ka täielik venelaste paradiis. Sinna läksime mõttega rannas oma reisiväsimus välja puhata.
Seega peale meie 7 tunnist kohutavat loksumist eelmises bussis ootas meid samal õhtul ees veel 6 tunnine bussisõit Mui Ne'sse. Buss oli üsna lahe. Kuna me lahkusime Ho Chi Minh'ist kell 8 õhtul, siis oli tegu ööbussiga, kus tavaliste toolide asemel olid lamamistoolid. Seega magada oli seal väga mugav. Sellele järgnes aga meie aasia reisi jooksul esimene hetk, kus me polnud oma tegutsemist päris läbi mõelnud. Meie plaan oli jõuda varahommikul umbes kella 4/5 ajal Mui Ne'sse ja seal siis endale rannas mõnus koht leida ja päiksetõusu vaadata ning siis hommikul kunagi hotell otsida. Selles plaanis oli aga päris mitu viga. Tuli välja, et buss sõitis tunduvalt kiiremini, kui me arvasime ja me olime kohal juba enne kella 2 öösel ja lisaks sellele sadas vihma. Seega olime me kell 2 öösel kusagil võõras linnas oma kottidega kodutud. Muud ei jäänudki üle, kui hakkasime mööda mereäärset tänavat edasi kõndima ja lahti olevaid hotell otsima. Õnneks väga kaugele ei pidanuki jalutama. Leidsime endale üsna okei hinna ja kvaliteedi suhtega hotelli täiesti mere ääres.

Kahjuks sellega ka meie seiklused Mui Ne's põhimõtteliselt lõppesid, kuna järgmisel päeval hakkas mul see peapõrutus korralikult tundma andma. Arvatavasti oli selle põhjuseks see suur loksumine bussides eelmisel päeval. Järgmised kaks päeva väljusin ma voodist ainult sööma minekuks ja lõpuks otsustasin, et mul siiski oleks vaja sellega arsti juurde minna. Uurisin asja natukene ja helistasin erinevatesse saatkondadesse ning kokkuvõttes sain teada, et Vietnamis normaalset arstiabi leida on ülimalt raske ja palju parem mõte on oodata Bangkokini ja seal arsti poole pöörduda. Sellegi poolest otsustasime, et targem oleks igaks juhuks Ho Chi Minhi tagasi sõita, kus on vähemalt mingigi haigla olemas, kui asi peaks veel hullemaks minema. Seega 18. juuli õhtul saabusime me Ho Chi Minhi tagasi. Mui Ne's õnnestuski meil näha kahjuks ainult oma hotelli ja sellega samal tänaval asunud restorane. Sellegi poolest saime aimu, kui venelastele orienteeritud see linn on, kuna enamus kohtades olid venekeelsed menüüd saadaval ja iga teise poe ees ilutses vene tähtedega plakat.

See voodis lamamine oli ennast ära tasunud ja Ho Chi Minhi jõudes tundsin ma ennast juba natukene paremini. Seal oli meil jäänud veel 2 päeva ja ka enamuse nendest päevadest veetsin ma voodis. Viimasel päeval oli juba nii hea olla, et käisime pärastlõunal kohalikul turul hästi järele tehtud uhkete firmade kaupa jahtimas. Õhtu aga veetsime jällegi teleka ees. Selleks hetkeks meil oli juba telekas oma programm kujunenud ja meile pakkus endale üsna palju nalja, et me oleme nagu pesnionärid juba. Kui kell saab 6 õhtul, peab kindlalt kodus teleka ees olema juba.

Sellega saidki kahjuks meie 9 Vietnamis veedetud päeva läbi. Kogu reisi vältel meil ilmaga suhteliselt vedas. Kuna praegu on kogu siinses piirkonnas vihmahooaeg, siis ootasime tunduvalt hullemat. Tõeliselt suure vihma kätte meil otseslt jääda ei õnnestundki. Enamus ajast oli lihtsalt pilvine ja kohati natukene tibutas. Seda võtsime pigem positiivsena, kuna kui sellele metsikule kuumusele oleks ekskursioonide ajal veel päike ka lisandunud, oleks see päris tappev olnud.
See tervise jama küll natuke rikkus seda puhkamise, aga samas ei takistanud see meil seda riiki nautimast. Õnneks jõudsime kõik tähtsamad asjad enne ära teha ja lihtsalt rannas pikutamise ja ookeanis suplemise mõnud jäid seal ära. See aga meid õnneks väga ei häirinud, kuna teadsime, et Tais ootavad meid ees tõelised paradiisirannad.
Kokkuvõttes ütleskin, et Vietnam on ülimalt huvitav riik. Selles piirkonnas, kus meie käisime, ei näinud me sellist paradiisi ilu ja silmipimestavaid vaateid, aga see kõik mida me nägime oli tõeliselt huvitav. See oli ka esimene riik, kus ma käinud olen ja igal sammul sõja tagajärgi näinud. Ka inimestes võis mingil määral kibestumist näha. See kõik tekitas minus tunde, et ma ei näinud piisavalt ja et sellel riigil on tõesti väga palju pakkuda. Kindlasti tahaks minna tagasi, aga see kord asju hoopis teist moodi teha. Kui me see kord olime tõelised turistid, siis järgmisel korral üritaksin ma võimalikult palju turistide teid vältida ja näha millised on kohalikud inimesed omas keskonnas ja kindlasti tahaks elu jooksul ära käia ka Põhja-Vietnamis, kuna jäi tunne, et see võib olla midagi hoopis teistsugust.
Seega kõigile, kes peaksid Vietnami mineku peale mõtlema, siis kindlasti 100% soovitan seda ja just selle riigi ajaloo ja inimeste pärast.
Ja muidugi toidu pärast. Sellest ma võiksin täiesti eraldi postituse kirjutada. Vietnami köök on lihtsalt imeline. Märksõnadeks oleks vast mereannid, kevadrullid, loomalihasupp ja puuviljakokteilid.

Järgmiseks ootab meid ees 15 päeva Tais. Alustame Bangkokist ja liigume sealt edasi lõuna poole.