Teisel pool maailma: Estonia Day

Nüüdseks on puuvill korjatud ja lõpp on väga lähedal. Peale eelmist postitust oli meil siiamaani kõige pikem vihmaperiood. Selle tõttu tegime oma tavalist farmhandi tööd lausa üle nädala ja saime üle väga pika aja esimese vaba nädalavahetuse. Kui Jack meile reede õhtul teatas, et esmaspäeval näeme, siis ei osandki me kohe alguses midagi teha. Pole enam harjunud sellega ja kaks järjestikust vaba päeva tundusid ikka väga imelikuna. See aga andis meile võimaluse ennast korrelikult välja puhata ja seda me ka tegime. Eelmise nädala poole pealt saime jälle korjamisega pihta hakata, aga kuna korjata oli jäänud ainult putukate petteks mõeldud hõredad puuvillapõllud, siis läks korjamisega väga kaua aega. See tähendas meile väga lihtsaid ja üsna venivaid tööpäevi. Laupäeva õhtuks oli põhimõtteliselt kõik korjatud. Ainult väga väike lapp jäi veel pühapäevaks.

Pühapäev oli meie farmis veedetud aja tipphetk. Kuna tegu Eesti traditsioonide järgi jaanipäevaga, siis otsustasime, tänutäheks mõnusa farmikogemuse eest, Jackile ja tema perele teha Eestit tutvustava õhtu, mis läheb kohalikesse ajalooraamatutesse kirja "Estonia Day" nime all. Hommikul võtsime mina ja Liis ette lõkke ehitamise. Alguses mingit väga suursugust plaani ei olnud, aga lõke kukkus välja väga võimas. Peale lõkke ehitamist läksin mina koos Jacki ja Matty'ga seda viimast puuvilla ära korjama ja tüdrukud Jacki ja Julie juurde kokkama. Söögiks olime valinud klassikalise jaanipäeva grilli asemel traditsioonilise Eesti jõulumenüü. Seda selle tõttu, et grilli mõistet teavad nad siin isegi, aga verivorstist kuulsid nad küll esimest korda. Kui puuvill korjatud oli ning me Jacki ja Mattyga ka lõpuks peopaika jõudsime, ootasid meid laua peal verivorstid, valged vorstid, ahjukartulid ja praehapukapsas. Ka kringel oli just ahju minemas. Veel enne söömahakkamist sai võetud üks tervitus viinapits Eesti(Vene) moodi, ehk pitsi kõrvale käis üks hea marineeritud kurk. Seejärel hakkas üks suur söömine. Meie suureks üllatuseks läks meie menüü neile väga hästi peale ja kõik peale Matty kiitsid sööki taevani. Matt piirdus viisakusega: It's interesting. Sai üsna pikalt sööki nauditud ja juttu puhutud, kuni lauale toodi kringel ja algas Eestit tutvustav ajalootund. Ka see äratas kõigis suurt huvi ja küsimusi tuli nii palju, et kokkuvõttes sai räägitud kõigest Eestiga seonduvast väga pikalt. Lisaks sellel näitasime veel ilusaid pilte endast ja Eesti loodusest erinevatel aastaaegadel. Sellele järgnes õhtu tipphetk ehk lõkke süütamine. Enne veel sai lõkkest palju pilte tehtud ja siis algas tõeline jaanipäev. Pandi muusikat ning kõik istusid lõkke ümber ja rääkisid juttu. Hiljem, kui juba tuli lõõmas, tunnistas Jack, et ta on täiesti vaimustuses ja see on uhkeim lõke, mida tema oma elu jooksul näinud on. Seda oli ka näha, kuna õhtu jooksul pidin talle täpselt ära seletama kuidas me selle ehitasime ja miks see nii suure leegiga põleb. Sai ka traditsiooni kohaselt üle lõkke hüpatud ja õhtu jätkus piduselt ning venis lausa kuni kella neljani hommikul.
Kokkuvõttes oli kogu õhtu väga edukas. Kohalikud olid kõigest üsna vaimustuses ja õhtu lõpus tänasid meid ja meie olime väga õnnelikud, et kõik nii hästi õnnestus. Lisaks sellele saan ma öelda sama moodi nagu jõulude ajal, et nii koduseid pühi ei oleks ma Austraalias olles osanud küll oodata. Jacki pere näol on tegemist nii toredate inimestega, et tõepoolest tekkis tunne nagu oleks oma pere ja sõpradega jaani tähistanud.

Nüüdseks on meil jäänud veel ainult kaks tööpäeva. Homme õhtul läheme veel Matty juurde õhtusöögile ja jalgpalli vaatama ning neljapäeval hakkame kohe peale tööd Sydney poole sõitma.

Kui nüüd kokkuvõtvalt farmis olemisest rääkida, siis oli meil kõvasti õnne. Töö oli ka küll üsna huvitav, aga selle kogemuse tegid tõeliselt nauditavaks inimesed. Väga tihti oli tunne nagu töötaks maal vanaisa juures, kuna Jack oli alati kõiges väga toetav ja mõistev. Ta teadis, et meil ei ole erilisi farmi töö oskuseid ja kui me midagi valesti tegime, siis õiendamise asemel ta õpetas, et asi järgmine kord õigesti tehtud saaks. Matt oli see kellega alati palju nalja sai ja Julie hoolitses pikkade puuvilla korjamise päevade ajal meie kõhtude eest. Alguses üllatus ja lõpus juba vägagi oodatud osa päevast oli see, kui Julie meile natuke midagi enda küpsetatud magusast kraamist maitsat tõi. See oli pikkade päevade ajal tõeline õnnistus, kuna magusa vajadus oli sellel ajal metsik. Lisaks sellele küpsetas ta ühel õhtul meile lausa terve ahjuprae, kuna kartis, et me muidu jääme nälga. Ka rahalises mõttes on kõik alati väga turvaline olnud. Vastu näppe saamise kartust siin küll kindlasti ei ole. Lõpus, kui lennupileteid ostma hakkasime, siis polnud ka mingit probleemi avansi saamisega. Seega lahkume siit väga positiivsete emotsioonidega ja väga suure kogemuse võrra rikkamana.

Järgmine postitus tuleb arvatavasti juba Uus-meremaalt ja see saab hoopis midagi teistsugust olema. Ookeani, palmide ja päikese asemel saab vahelduseks ka natuke lumelaua ja mägede lugusid lugeda.