Teisel pool maailma: Cotton

Peale reisilt naasmist oli meil veel nädalake samasugust tööd nagu ennegi tegime, aga laupäevaks oli puuvill korjamisvalmis saanud ja saime korjamisega alustada. Hommikul panime masinaid valmis ja päris korjamiseni jõudsime alles kella 6 ajal õhtul. Ka tempo oli väga aeglane, kuna masinat tuli töö käigus täpsemaks seadistada ja palju aega kulus meie õpetamisele. Päeva lõpuks oli meil aga selgeks saanud, kuidas see korjamine täpsemalt välja nägema hakkab. Selleks kasutatakse 5 masinat : korjaja, suure järelkäruga traktor, kaks pressi ja presside liigutamiseks veel üks traktor. Korjaja sõidab mööda põldu, korjab põõsastelt puuvilla ära ja see läheb selle masina küljes olevasse suurde korvi. Kui korv saab täis, siis sõidab traktor korjaja kõrvale ja puuvill kallatakse korjaja korvist traktori taga olevasse järelkärusse/korvi. (See on selle jaoks vajalik, et korjaja saaks kogu aeg korjata ja ei peaks ise puuvilla pressidesse transportima. Kuna tegu on suure ja aeglase masinaga, siis oleks see väga suur ajakulu ja selle töö juures on aeg sõna otseses mõttes raha. Jack ütles, et korjaja käimas hoidmine maksab 15 dollarit minutis.) Seejärel sõidab traktor pressi kõrvale ja kallab puuvilla pressi. Pressid on umbes 12m pikad, 4m kõrged ja 3m laiad kastid, mille kohal liigub edasi tagasi press. Kokkuvõttes läheb ühte pressi umbes 5 korvitäit puuvilla ja see pressitakse kokku üheks kõvaks kuubikuks, mida kutsutakse mooduliks. Ühes valmis mooduli on kokku umbes 20 tonni puuvilla. Kui moodul on valmis, siis ühendatakse traktor pressi ette, avatakse tagauks ja tõmmatakse press mooduli ümbert ära. Kuna puuvill on nii tihedalt kokku pressitud, siis säilib mooduli kandiline kuju. Seejärel kaetakse moodul vihmakindla kattega ning see ongi meie töö lõpp.
Meie töö selles protsessis on põhimõtteliselt pressimine. Tüdrukud töötavad presside peal, kus nad istuvad pressi ühes otsas olevas toolis ja liigutavad kangidega pressi. Nende eesmärk on teha võimalikult tihedad ja ühtlaselt pressitud moodulid. Minu töö on aja jooksul natukene muutunud. Alguses ma lihtsalt tegelesin tüdrukute aitamisega. Riisusin presside kõrvalt maha kukkunud puuvilla kokku ja loopisin seda pressi sisse ning aitasin katteid kinnitada, kui moodul välja tõmmatud oli. Kuna aga tüdrukud on asja juba üsna käppa saanud ja neil jääb oma pressi ümbruse korras hoidmiseks endal ka aega, siis nüüd on mu tööpõld tunduvalt laiem. Põhiülesanneteks on mul hommikuti kõigi masinate kütusega täitmine ja Matti aitamine korjaja töövalmis seadmisel ning kui töö juba käima läheb, siis teen ma endiselt ka neid asju, mis alguseski, aga lisaks sellele opereerin traktoriga kahe pressi vahel(tõmban presse moodulite ümbert ära, transpordi presse ühest kohast teise, tõstan kopaga suuremiad maha läinud puuvilla hunnikuid pressidesse sisse). Lisaks sellele on minu ülesandeks vastutada, et kõiki vahendeid oleks piisavalt( katteid, nööri, määret jne) ning kui miskit on katki, siis aitan paranda või toon kusagilt varuosi. Seega olen suures piires jooksupoiss ja kõigi abiline. Teen seda, mida parasjagu vaja on.
Seega kui tüdrukute töö on kogu aeg üsna stabiilne, siis minu oleneb kõik olukorrast. Kui kõik sujub, siis saan ma üsna palju lebotada ja tihtipeale üsna kaua lihtsalt tüdrukute kõrval seista ja juttu puhuda, aga kui on halb päev ja palju läheb valesti, siis ma üsna jooksen lolliks ennast.
Kui alguses tundus kõik suhtelistel hästi sujuvalt, siis lõpp on täielik katastroof olnud. Viimased päevad on möödunud põhimõtteliselt kogu aeg midagi parandades. Iga viimsegi kui masinaga on mingied probleeme olnud. Nüüdseks on mul juba tavaliseks saanud, et kui ma õhtul koju jõuan olen üle terve keha kaetud erinevate vedelikega. Alates diislist ja lõpetades hüdraulika õliga.

Kokku on meie reisilt tagasi saabumisest möödas 24 päeva ning selle aja jooksul on meil 3 vaba päeva olnud ja otseselt puuvilla korjamisega oleme tegelenud 15 päeva. Kõik päevad, mis veel nüüd üle jäid, oleme teinud tavaliselt farmhandi tööd. Vabad päevad on olnud kõik vihma pärast ja farmhandi päevi oleme teinud, kuna peale vihma peab puuvill paar päeva kuivama, enne kui korjama saab hakata.
Puuvilla korjamise päevad on üldiselt olnud 13-15 tundi pikad. Alustame iga hommik kell 8.30 ja lõpetame tavaliselt umbes 10 ajal. Lõunapausi meil vahepeal ei ole. Seega lõuna on karbiga kaasas ja sööme siis, kui aega jääb.
Seega tööd oleme viimase kuu aja jooksul kõvasti teinud, aga õnneks väga suurt väsimust peal ei ole olnud ja meeleolu on ka üldiselt üsna hea. Alati enne vihma on küll väike väsimus hakanud peale tulema ja toidukraam on ka alati juba selleks otsakorral, aga siiani on vihm meid väga õigel ajal päästnud. Seega olime ka eile õhtul vihma üle üsna õnnelikud. Täna on meil siis kolmas vihmapaus. Seekord ennustatakse aga tunduvalt rohkem vihma ja seega saame võibolla ühe lisa puhkusepäeva ka.

Tegelikult on ka lõpp juba üsna lähedal. Arvatavasti on puuvilla korjamist jäänud veel ainult üheks/kaheks päevaks, aga Jack ütles, et tööpuudust siin kindlasti ei teki ja saame ilusti kuni oma tagasireisi alguseni siia jääda.

Lisaks meile palkas Jack veel ühe teise farmeri meid aitama. Neil on täpselt samasugune tiim. 5 masinat ja 5 inimest töötab ka seal. Peale seda, kui olime mõlemad juba umbes 5 päeva samal põllul töötanud tuli välja, et me ei olegi ainukesed eestlased, kes Jacki põllul töötavad. Teises tiimis on üks Eesti paar ja tuli välja, et ma ei ole ka mitte ainuke Silver seal põllul. Grete ja Silver olid palgatud selle teise farmeri poolt selle konkreetse tööotsa jaoks. Seega peale meie põllu lõpetamist liiguvad nad kuhugi edasi. Matt ja Jack olid vägaväga üllatunud, et kui suur on see võimalus, et nii väiksest kohast nagu Eesti satuvad kaks sama nimega inimest Austraalias samale põllule tööle. Meie jaoks see nii suurt üllatust ei pakkunud, kuna Silver on siiski Eestis suhteliselt levinud nimi ja Goondiwindi ümbrus lihtsalt kubiseb eestlastest. Iga teine kord, kui linna juhtume, kohtame seal mõnda eestlast. Ka Gretet ja Silverit olime tegelikult enne juba ühes hiina restoranis kohanud. Puuvill on Eestlased Austraalias facebooki kommuunis nii heas nimekrjas, et seal kus hooaeg on, siis seal leibud vist ka üsna palju eestlasi.

Mingit väga sujuvat juttu ma seekord siia kokku kirjutada ei suutnud, aga ma loodan, et saite mingi aimu, mis elu me siin praegu elame.

Lisaks puuvilla jutule on mul veel ka häid uudiseid. Väga suur osa meie tagasireisist on ära planeeritud ja enamus piletid on ka juba olemas.
Niisiis siit farmist lahkume me 27.juunil. Veedame 2 päeva Sydneys, et saaks auto maha müüa ja endale talveriideid soetada ja siis 29.juunil sõidame Uus-meremaale mägedesse lauatama. Kokku oleme seal 9 päeva, millest 5 päeva mäel ja ülejäänud aja saab ringi sõita ja lahedaid kohti vaadata. Loodame ka Lord of the Rings'i filmimise kohad ära näha. Sealt lendame me Sydneysse tagasi ja siis lähevad meie teed lahku. Liis lendab kodu poole tagasi, kuna ülikooli asjad vajavad ajamist ning mina ja Kätlin läheme kuuks ajaks aasiasse. Esimene peatus saab olema Vietnam, siis Tai, seejärel Tokyo ja siis sealt juba koju. Kuupäevadest ma veel kahjuks rääkida ei saa, kuna meil päris kõik piletid ei ole veel ostetud ja arvestades meie viimase aja kogemusi lennufirmadega, siis võivad hinnad muutuda minutitega. Oma Vietnami lennu pidime kaks päeva edasi lükkama, kuna välja valitud kuupäeva hind tõusis rohkem kui 100 dollari võrra selle ajaga kui ma dušši all käisin.