Teisel pool maailma: Vietnam

Meie kaks päeva Sydneys möödusid puhates. See Uus-meremaa reisi lõpp väsitas meid ikka korralikult ära ja magamata öö lennujaamas pani asjale korraliku punkti. Esimese päeva veetsime magades ja õhtul saatsime Liisi kodu poole teele. Teisel päeval käisime veel viimaseid suveniirioste tegemas ja õhtul tegime ära veel ühe Austraalia must do. Sõime korraliku känguru liha stake'i. Kahjuks ühtegi restorani, kus seda pakutakse me ei leidnud, aga õnneks leidsime poest korralikult marineeritud lihatükid. Seega küpsetasime neid ise kodus ja tulid väga head. Liha oli hea mahlane ja meenutas natuke loomaliha. Kokkuvõttes soovitame känguru liha kõigile.

Järgmisel hommikul läks meil varakult lennuk ja terve päev möödus lennates. Esimene lend oli Syndeyst Kuala Lumpurisse ja kestis 8 tundi. Seejärel oli seal pooleteise tunnine ooteaeg. Selle aja sisutamise söömisega ja leidsime sealt ka väga laheda Iraani mehe, kes töötas Sydney ülikoolis õppejõuna. Kuna ta oli korduvalt enne Vietnamis käinud, siis rääkis ta meile milliseid vaatamisväärsuseid kindlasti vaatama peaks minema. Järmine lend viiski meid juba Vietnami suurimasse linna Ho Chi Minh'i. Seda linna tuntakse ka vana nimega Saigon ja tegu endise Lõuna-Vietnami pealinnaga. Nimi vahetus peale Vietnami sõda ja uus nimi pandi sõjaaegse Põhja-Vietnami presidendi Hồ Chi Minh järgi. Sinna jõudsime kella 8 ajal õhtul ja kohe lennujaamas algas kõik väga aasialikult. Nimelt oli minu kohver kadunud. Peale umbes poolt tundi leiti infosüsteemist, et Kuala Lumpuris istub üks ilma kleepsudeta kohver ja täpsema info selle kohta saab hommikul. Selle ajaga, kui me mu kohvrit ootasime, nägime me jällegi seda Iraani meest ja ta aitas meil mu kohvri otsimisega tegeleda. Hiljem jagasime temaga taksot linna ja tänu sellele saime tunduvalt odavamalt kuna arvatavasti poleks me osanud nii palju hinda alla kaubelda ja lisaks saime veel niigi juba alla kaubeldud hinna temaga pooleks teha. Kohe lennujaama parkalst välja sõites saime me šokki osaliseks. See liiklus on täielik müstika. Saime teada, et seal linnas on 8-10 miljonit rollerit ja nad kõik sõidavad tänavatel täiesti suvaliselt. Võis tähele panna, et kõik juhid sõidvad kogu aeg käsi signaalil, et saaks seda umbes 100 korda minutis vajutada. Kui olime selle rollerirägastiku edukalt läbinud ja hotelli jõudsime, olime väga positiivselt üllatunud, kuna kõik oli nii nagu lootsime. Tegu oli väga luksusliku hotelliga ja asus see täpselt kesklinnas nagu lubatud. Õhtul käisime veel ööturul ringi vaatams ja sõime ühes tänavarestoranis midagi üsna huvitavat. Nimelt tellisin endale grillitud merekarbi ja proovisin esimest korda elus ka konna ära. Maitses täitsa nagu kana.

Hommikul oli meil hotellis imeline hommikusöök, kus valik oli metsik. Sai proovida palju erinevaid kohalikke ja natuke rohkem läänelikemaid roogasid. Sain ka infot, et see Kuala Lumpurist leitud kohver oligi minu oma ja see toimetatakse esimesel võimalusel meie hotelli. Selle hea uudise peale suundusime kohe sõjamuuseumisse, mis oli igal pool vägagi soovitatud. Sinna sõitsime kohaliku rattataksoga, mida meile kohe hotelli nurgapeal pakuti. Värskete turistidena maksime muiudgi suht kõrget hinda selle eest, aga vähemalt oli lahe kogemus. Muuseum oli väga huvitav ja hariv. See andis meile tunduvalt parema ülevaate, kui palju see riik läbi elanud on ja edasise reisi jooksul saime tänu sellele paljudest asjadest paremini aru. Ka kõik faktid, mis ma siin välja toon, on sealt pärit. Peale muuseumit käisime kuni õhtuni niisama linna peal ringi ja tutvusime kohaliku elu ja oluga. Saime aru, et siin käib kauplemine igal hetkel. Üks kõik kuhu me läksime, alati üritas keegi meile midagi müüa. Esimestel päevadel oli see üsna imelik ja kohati häiriv, kuna me ei osanud sellistes olukordades päris õigesti käituda. Hiljem saime aru, et paar korda lihtsalt täieliku kindlusega ei öeldes ja edasi kõndides saab neist ilusti lahti.

Järgmiseks päevaks olime endale hotellist bookinud poolepäevase reisi Cu Chi tunnelitesse. See oli 2500 ruutkilomeetrine maa-ala, kuhu oli sõja ajal metsik tunnelite süsteem kaevatud. Kogu ala oli kaetud džungliga ja sõja ajal baseerusid seal Viet Cong'i sõdurid, kes toetasid kommunistlikku Põhja-Vietnami ja võitlesid USA sõdurite vastu. Maa-alus süsteemgi oligi vaja neil kaitseks USA õhurünnakute eest. Tunnelid olid kaevatud väga süstemaatiliselt kolmel erineval sügavusel ja hoolikalt lõksudega kaetud. Üldiselt kogu see džungli ala oligi üks suur lõksude rägastik, mille jaoks oli igal seal tegutseval kohalikul sõduril kaart, et mitte ise enda lõksudesse langeda. Kõik käigud olid kaevatud meelega nii kitsad, et väikse vietnamlasega võrreldes üsna hiiglaslik USA sõdur sinna sisse ei mahuks. Kitsaima leveli tunnelite laius oli 50cm ja ja kõrgus 30cm. Saime seal maitsta toitu, mida sõja ajal tunnelites söödi, saime läbida ka 150m tunnelite lõigu (see oli küll lääne inimeste suuruse jaoks kohandatud) ning lasketiirus sain ka M60 automaadiga lasta.

Lisaks sellele käisime läbi ka sõja ajal keemiarelva ohvriteks langenute külast. Nimelt kasutati Vietnami sõjas suures koguses keemilisi relvi, et hävitada nii inimesi kui ka loodust. Kõige populaarsem kemikaal kannab nime Agent Orange ja inimestele põhjustas see metsikuid väärarenguid. Seal külas elasid ja töötasid koos nii otseselt kemikaaliga pihta saanud inimesed, kui ka juba mitmendat põlve väärarenguga lapsed. Saime ka ühes nende töötoas käia vaatamas, kuidas nad päris imelisi maalinguid erinevatele esemetele tegid. Lisaks sellele külale võib keemiasõja tagajärgi igal pool Vietnamis näha . Erinevate üsnagi ebameeldiva väljanägemisega kasvajatega inimesi kohtab tänaval üsna tihti.

Sama päeva õhtul käisime veel Ho Chi Minhi chinatown linnaosas. Mis oli natuke erinev, kui teised chinatown'id, mida selle reisi jooksul külastanud oleme. Tegu ei olnud mitte paari tänavaga vaid terve linnaosaga. Juttude järgi pidi see ka väga jõukas linnaosa olema. Meie nägime seal ainult väga suurt kontrasti rikkuse ja vaesuse vahel. Kui ühes väikses garaažis peeti sees väikest uberikku rolleritöökoda ja garaaži ees oli väike paari plastiklauaga restoran, siis selle kõrval olevas garaažis müüdi ülikalleid luksusautosid. Seal sai päris pikk jalutuskäik tehtud ja peaaegu ära eksitud ning päris õhtul võtsime hotellist veel ülimõnusa jalamassaži. Õhtuks oli õnneks ka minu kadunud kohver lõpuks hotelli saabunud. Seega pikkade pükstega 38 kraadises kuumuses ringi jooksmine sai selleks korraks õnneks läbi.

Natuke pilte ka veel ja praeguseks kõik,
Cheers