Teisel pool maailma: Lund, vihma ja päikest!

Nii nagu eelmises postituses mainitud sai, siis ilmateade ei soosinud meid ka kolmapäeval. Sellegi poolest otsustasin mina mäele minna. Tüdrukud jäid linnapeale shoppama. Mäel oli olukord väga märg ja tuisune. Lumeolud olid see-eest aga parimad, mida üldse sellel korral leida võis. Sadu oli üsna tugev ja tänu sellele leidus parasjagu värsket lahtist lund, mis oli küll natuke lörtsine, aga selles olukorras vägagi nauditav. Lõpuks läks aga nii tuuliseks, et nad hakkasid jälle lifte kinni panema ja üsna külm hakkas ka ning seetõttu otsustasin natuke varem mäelt ära tulla. Tegin kodus kiire uinaku ja läksime õhtul linna peale. Päris tore õhtu kujunes. Sõime Queenstowni kõige kuulsamat burgerit, mis oli tõepoolest imeline ja seejärel istusime baaris, kus mängisime päris pikalt piljardit. Sealt leidsime endale ka ühe sõbra, kes tuli hiljem meiega kaasa hostelisse edasi jaurama.

Neljapäeval oli päris hea ilm ja käisime teises mäekeskuses nimega Coronet Peak. Seal oli päris hea algajate ala. Ruumi oli rohkem ja nõlvad olid väheke pikemad ka. Seega tüdrukutel oli seal hea harjutada. Endale leidsin sealt alast ühe väikse pargi nurga, kus oli üks butterbox ja üks toru. Seega samal ajal kui tüdrukud harjutasid, sain ma seal toru libistada ja vahepeal neile natuke nõu anda. Lõpuks õnnestus mul päris korralikult peaga vastu maad ära käia ja pidin jällegi tõdema, et kiiver on ikka üsna oluline asi. Õhtul olime eelmisest ööst ja pikast mäepäevast üsna läbi ja uinusime päris kiiresti.

Reedel oli jällegi täiesti kohutav ilm ja enamus mäekeskused olid kinni. All linnas sadas padukat ja üleval mägedes oli suur torm. Seega läksime hommikul bowlingut mängima. Päris tore oli üle pika aja mängida. Lõunal läks ilm natuke paremaks ja käisime linna peal ringi. Õhtul varjusime jällegi koleda ilma eest oma hosteli tuppa.

Laupäeva hommik oli õnneks ilus ja kiirustasime kohe ühte kaugemasse mäekeskusesse, mis pidi selle piirkonna suurim olema. See tõepoolest ka oli parim, kus me selle reisi jooksul käisime. Ka tüdrukud olid asja juba nii palju käppa saanud, et tulid kohe minuga kõrgematele nõlvadele ja käisime kohe päris mitu korda üles-alla. Lõpuks sõime lõunat ja peale seda läks ilma väga käest ära. Ma käisin veel kaks korda üleval vaatamas, kas on võimalik sõita, aga see oli täiesti ebanormaalne. Sellistes oludes pole ma varem sõitnud. Nähtavus oli täiesti null. Isegi värvilistes riietes kaassõitjaid ei näinud rohkem kui meetri kauguselt, rajast rääkimata. Lõpuks teatati et viimanegi lift pannakse äikesetormi tõttu kinni. Seega otsustasime kodu poole sõitma hakata. Käisime veel läbi linnast nimega Wanaka, mis ise midagi erilist ei olnud, aga asus väga imelise ümbrusega kohas. Tee Wanakast Queenstowni läks aga läbi üsna kitsa mägitee. Kui olime jõundud umbes poole tee peale, siis hakkas päris tugevalt lund sadama ja siin sõidetakse ju suvekummidega. Autoga käivad kaasas aga lumeketid, mis tuleb vedavatele ratastele ümber panna. Kõik hakkasid omale kette peale panema ja sinna kitsale teele tekkis metsik ummik. Ka meie saime pika nuputamise peale ketid peale oma autole ja olime valmis edasi liikuma. Üks kohalik aga soovitas meil tagasi minna ja teist teed Queenstowni saamiseks kasutada. Võtsime nõu kuulda ja hakkasime tagasi mäest alla minema. Poolel teel saime aga teada, et see teine tee on lumetormi tõttu kinni pandud ja ka meie teele oli vahepeal teises oru otsas kivi langenud. Seega olime Wanaka orus lõksus. Lõpuks istusime 5 tundi ühes teeäärses pubis ja ootasime millal koju saaks. Vahepeal saime sellist infot: teine tee on lõplikult kinni ja ei avata enne homset, meie teel on kivi, 2 bussi kraavis ja kokku on mäe otsas lõksus umbes 60 autot. Seega meil väga vedas, et õigel ajal tagasi alla tulime. Lõpuks kui tee jälle avati ja me sealt läbi sõitsime, siis oli seal endiselt veel umbes 20 autot, mille omanikud hüljanud olid. Olukord nägi üsna kaoseline välja. Puksiirautode juhid üritasid autodesse sisse muukida, et saaks käsipidurid maha võtta ja autod ära vedada ning oli näha ka üsna palju mõlgitud autosid. Lõpuks koju jõudes olime üsna õnnelikud, kuna vahepeal käisid jutud, et on võimalus, et neid teid ei avatagi enne järgmist päeva.

Laupäeva hommikul pakkisime oma asjad kiirelt kokku, et saaks minna Milford Sounds'i. See pidi olema Uus-meremaa üks ilusamaid kohti. Veel enne, kui päris liikuma hakkasime vaatasin igaks juhuks teede olukorda ja tuligi välja et üks sinna viivatest teedest on kinni. Lõpuks infost uurides, mida veel seal ümbruses teha ja vaadata on, tuli välja et kõik Queenstownist välja viivad teed peale ühe on ilmastiku tõttu kinni ning sellel ainsal lahti oleval teel on ka langevate kivide hoiatus. Seega meie ainuke võimalus oli sõita linna nimega Dunedin ja sinna poole hakkasime me ka kiirelt liikuma, et mitte Queenstowni lõksu jääda. Sõit sinna oli jällegi mööda maalilist maastikku ja kohale jõudsime umbes kella 4 ajal õhtul. Selles linnas asub Uus-meremaa kuulsaim šokolaadivabrik, aga kahjuks olime sellel päeval liiga hiljaks jäänud ja see oli juba kinni, aga broneerisime endale kohe esmaspäeva hommikuks esimese tuuri. Õhtul käisime veel niisama linna peal ringi. See oli üks esimesi vanema arhitektuuriga linnu, mida siin näinud oleme, seega vaadata oli nii mõndagi. Dunedini näol on ka arvatavasti tegu kõige kaugema punktiga kodus, kuhu me oma elu jooksul satume.

Täna hommikul käisimegi esimese asjana šokolaadi paradiisis. Päris huvitav ekskursioon oli ja saime ka head ja paremat kraami maitsta. Ülejäänud päev möödus autos. Esialgu sõitsime natuke Dunedini ümbruses ringi ja seejärel suundusime juba Christchurchi poole. Kella 7 ajal jõudsime lennujaama, andsime oma rendiauto ära ja nüüd ootame kuni meid lastakse ruumi, kus saame öö veeta. Hommikul kell 6 läheb meil lend tagasi Sydneysse ja check-in avatakse juba 3.30. Seega on meil targem tänane öö lennujaamas veeta.

Hommikul oleme juba tagasi Austraalia pinnal, kus tuleb veel viimast korda kõik sõbrad ja tuttavad üle vaadata. Selleks on minul ja Kätsil aega 2 päeva. Liis aga lendab juba õhtul kodu poole.

Kokkuvõttes Uus-meremaa kohta ütleksm, et tegu on imelise maaga. Soovitame kõigil siia tulla. Meil küll ilmaga ei vedanud, aga sellegi poolest nautisime reisi täiega. Ainuke asi mille teist moodi teeksin, oleks see, et mäele ei läheks. Võrreldes Euroopa suuremate mägedega on siinne olukord ikka halb. Keskused on üsna väikesed ja nõlvade olukord ei ole parim. Kõige mõistlikum oleks vast olnud rentida auto asemel karavan ja lihtsalt terve aeg ringi sõita ja seda imelist loodust nautida.

Praeguseks kõik
Cheers