Teisel pool maailma: New-Zealand

Meie viimased päevad farmis läksid väga kiiresti ja lahkumise lainel. Õhtusöök Matty juures oli mõnus ja üsna rahulik. Vaatasime rugby't, sõime õhtust ja rääkisime pikalt niisama juttu. Koju jõudsime jällegi varajastel hommikutundidel, aga õnneks neljapäeva andis Jack meile vabaks. Seega päev möödus eelmisest õhtust taastudes ja pakkides. Koristasime maja ilusti ära, kolisime jällegi kogu oma elamise autosse ja kella 4 ajal olimegi valmis liikuma. Veel enne lahkumist läksid asjad üsna emotsionaalseks, kui jätsime hüvasti pererahvaga. Pisaraid oli mõlemal poolel ja jäi kokkulepe, et hoiame kindlasti kontakti. Sõitsime terve õhtu, kuni lõpuks kella 1 ajal öösel jõudsime Sydney külje alla, kus magasime ühes "drivers revives".

Reedese päeva veetsime Sydneys ringi sõites ja shopates. Õnneks leidsime kohe ühe koha kust saime endale talveriided soetatud. Saime kõik endale head soojad talvejoped, millega ka mäel olles külm ei hakka. Ülejäänud päeva veetsime ühes suures kaubanduskeskuses, kus sai ostetud kõik muud reisiks vajalikud asjad. Õhtul aitasime Kätlini ja Liisi endistel korterikaaslastel kolida ja õnnistasime õhtul nende uue korteri väikse soolaleivapeoga sisse.

Laupäeva hommikul käis Liis veel viimaseid suveniirioste tegemas, kuna temal enam peale Uus-meremaad Austraalias väga aega pole. Vaid mõned tunnid. Meie Kätliniga aitasime teistel veel kolida ja lesisime niisama ning ootasime oma lendu. Kella 5 ajal õhtul viis Andrus meid lennujaama ja olimegi valmis peale 9 kuud Austraaliaga natukeseks hüvasti jätma.
Veel enne kui minna saime tegi Audrey natuke trikke ja pidime lennujaama ees otsime autot, kellel oleks "krokodille". Õnneks meil vedas ja leidsime üsna kiiresti ühe sõbraliku mehe, kes oli lahkesti nõus meid aitama. Samal ajal, kui meie siin oleme, hoolitseb Audrey eest Andrus, sest kahjuks meil praegu veel teda maha müüa ei õnnestunud. Loodame, et järsku selleks ajaks, kui Sydneysse naaseme, oleme talle ka ostja leidnud. Õnneks Matt küll pakkus välja võimaluse, et kui me kedagi ei leia, siis võib ta ise selle auto meilt ära osta, aga loodame siiski kellegi Sydneyst leida, sest auto tagasi Goondiwindisse saamine võib natuke problemaatiline olla.
Napilt enne kella 8 oligi aeg meil lennukile astuda. Lend läks üsna kiiresti ja natuke enne kella 1 öösel olimegi Christchurchis. Lennujaamast väljudes tervitas meid -3 kraadine värske talveõhk, mis tundus ülimalt kodune. Parklas ootas meid rendiauto ja lennujaamast saime infot majutuse kohta ning leidsime endale kohe lennujaama kõrval mõnusa hosteli, kus esimese öö veetsime.

Christchurch on Uus-meremaa lõunasaare põhjaosas asuv linn, mis elas 2 aastat tagasi üle suure maavärina ja peaaegu kogu linn hävis. Seda oli ka järgmisel päeval ringi sõites näha. Paljud hooned olid alles ehitusjärgus ja kõik valmis majad olid uhiuued. Meie sihtpunk on aga Queenstown, mis asub Christchurchist 450 km lõunas.

Pühapäeva hommikul ärkasimegi vara, tegime kiire tiiru Christchurchis, sõime hommikust ja asusime teele. Juba linnast välja sõites võis näha ilusate valgete tippudega mägesid, aga loodus üldiselt oli suhteliselt roheline. Mida rohkem lõunasse me sõitsime, seda mägisemaks maa läks ja lõpuks pöörasime täiesti mägede vahele. Üle poole maast sõitsimegi mägede vahel käänulistel teedel. Terve tee oli täis täiesti maalilisi vaateid ja üsna kiiresti jõudsime ühisele arvamusele, et see maa on vaieldamatult ilusaim koht, kus me elus käinud oleme. Kontrastid on metsikud. Rohelised muruväljad, suured metsad, sünged ja kaljused mäed ning lumised mäetipud vahelduvad silmapilguga. Midagi sellist ei olnud meie veel enne näinud. Mägede vahel olid ka täiesti laguunsinise liustiku sulaveega järved ja väiksed mägikülad. Neid vaateid on raske kirjeldada, seega jätan selle töö piltidele. Veel enne pimedat jõudsimegi Queenstowni, kus tegime check-in'i oma hostelisse ja saime kätte oma lauavarustuse ja mäepiletid. Õhtul käisime natuke linna peal ringi ja sõime ühes väga mõnusas pubis õhtust.

Queenstown on tõeline väike mägilinn, mis elab turismist. Asub ta täiesti mägede vahel järve kaldal. Siin samas kõrval on kaks mäekeskust ja paari tunni sõidu raadiuses on veel kolm. On tunda, et enamus inimesed, keda tänaval näha võib, on turistid ning kesklinn koosneb põhimõtteliselt ainult söögikohtadest, poodidest ja reisiagentuuridest. Õhkkond on siin aga väga mõnus rahulik ja puhkuseks vägagi sobilik.

Esmaspäeval oli meie esimene mäepäev. Hommikul oli juba korralik ärevus sees, kuna tüdrukute jaoks oli see põhimõtteliselt esimene kord laua peal olla ja ka mina polnud juba pea poolteist aastat lauda alla saanud. Lumele saamine ei olnud aga mitte sugugi lihtne. Erinevalt Euroopa suurematest mäekeskustest ei viinud päris mäe alt meid lumeni mitte kondel vaid pidi autoga mööda kitsast ja kurvilist teed ise kuni lumeni sõitma. Üles jõudmine võttis meil pea pool tundi aega ja kahjuks pidime seda kaks korda läbima, kuna tippu jõudes avastas Liis, et tal jäi mäepilet maha. Umbes kella 11 ajal saime lõpuks lauad alla. Tüdrukud suundusid kohe harjutamise nõlvale ja ka mul möödus esimene tund seal neile näpunäiteid jagades. Peale seda jätsin nad sinna harjutama ja läksin ise kõrgematele nõlvadele uurima, kas ka seal nende oskustele vastavaid radasid leidub. Tagasi alla jõudes olin üsna üllatunud, kuna neil tuli püsti püsimine juba täitsa enamvähem välja. Seega otsustasime, et võib juba ülemistel nõlvadel kätt proovida. Selleks ajaks oli aga ilm juba üsna kehvaks pööranud ja üleval oli tuuline ja tuiskas. Õnneks alla jõudsime kõik enam vähem ühes tükis. Kätlinil õnnestus küll esimene natuke valusam kukkumine ära kogeda, aga peale väikest taastumist kohvikus, oli ta laual tagasi. Mida edasi päev läks, seda hullemaks ilm muutus. Päris mäe tippu ma ei jõudnudki, kuna see tõstuk pandi liiga tugeva tuule tõttu üsna vara kinni. Lõpuks muutus tuul ka all pool nii tugevaks, et sõita oli üsna vastik. Ma ei olnudki veel varem nii tugeva tuulega mäel olnud. Kohati mõne künka tagant tuule kätte sõites lõi ikka korralikult tasakaalu paigast ära. Seega otsustasime pool tundi enne mäe sulgemist (mägi suletakse siin kell 4) tagasi koju tulla. Peale seda lebotasime niisama ja puhkasime lihaseid. Kätlin oli oma kukkumisest endiselt veel natuke kange ja otsustas koju pikutama jääda, aga me Liisiga käisime õhtul veel linnapeal ringi vaatamas ja otsisime lahedaid kohti, kuhu järgmistel õhtutel afterskile minna saaks.

Täna hommikul ootas meid halb üllatus. Ilm oli täiesti kohutav. Mõlemad lähemal asuvad mäed olid kinni ja ka kaugematel mägedel ei olnud olukord kiita. Siin all sadas vihma ja oli tugev tuul, aga üleval mägedes oli lausa äiksetorm olnud. Ning kuna eile õhtul peale tuule vaibumist läks üsna soojaks, siis nõlvad sulasid ja uus torm tõi öösel külma, siis lumeolusid kirjeldati hommikul sõnaga "bulletproof". Ehk siis suusanõlvadest olid saanud suured jääväljad. Seega otsustasime, et ei hakka kuhugi kaugemale mäele ka sõitma ja võtame endale täna vaba päeva ja läheme uurime natuke ümbrust. Ilm polnud küll parim, aga see väga ei häirinud, kuna enams ajast veetsime autos. Terve päev oli jällegi täis täiesti imelisi vaateid ja Uus-meremaale vägagi omast loodust. Peale niisama looduses ringi sõitmise külastasime ka ühte vana mägiküla, mille peatänav koosnes väga lahedatest vanadest väikestest majadest. Seal pidi juttude järgi olema ka Uus-meremaa parimad pirukad, mida me ka proovisime. Võibolla tegin maitse osas natuke vale valiku, aga mind see pirukas küll väga ei vaimustanud. Õhtul tahtsime veel bowlingut mängima minna, aga kahjuks olid kõik rajad kinni ja tulime koju ära. Nüüd jääb meil ainult loota, et homme on parem ilm kui täna. Ilmateada kahjuks meie kasuks ei räägi, aga sellegi poolest ajame vara üles ennast ja oleme valmis mäele minema.

Nagu teada, siis on Uus-meremaal filmitud kassahitt Lord of the Ring ja seda on siin igal sammul näha, miks just see maa valiti. Christchurchist siia sõites möödusime ka paarist tegelikust filmimise kohast ja täna käisime kohas, kus oli filmitud kõik Middle-Earth tseenid. Kahjuks see kuulus Hobbit hole jääb meil nägemata, kuna see asub põhjasaarel.

Ning lisaks kõigele avastasime, et maailma kõige kaugem punkt Tallinnast asub meist vaid 600 km kaugusel. Seega hetkel oleme sõna otseses mõttes teisel pool maailma.

Siin siin pildid, mis räägivad rohkem kui tuhat sõna:

From Christchurch to Queestown