Teisel pool maailma: Kodutud farmiotsingutel

Hakkan kohe eelmise postituse lõpust peale ja räägin teile kõike, mis meiega selle nädala jooksul juhtus ning kuhu me oma tripiga jõudnud oleme.

Reede hommikul läksime kohe otse hostelist Seaworldi. Sinna jõudes ootas meid ees aga halb üllatus. Kuna kätte oli jõudnud lihavõttenädalavahetus, siis oli seal metsikult rahvast. Sisse saamiseks pidi juba pea pool tundi järjekorras seisma. Sees oli õnneks juba natuke rohkem ruumi, kuna tegu oli väga suure pargiga. Kahjuks pidime aga selleski pargi pettuma. Pindalalt oli see suur küll, aga juba paari tunniga oli meil kõik läbi käidud. Ainukesed tõeliselt lahedad asjad seal olid delfiinishow ja rai kalade söötmine. Käsnakallet ja ta sõpru nägime ka.

Umbes kella 2 ajal päeval tulime sealt juba välja ja hakkasime Byron Bay poole sõitma. Kuna reede oli riiklik püha, siis teepeale söögikraami leidmine oli ülimalt raske, kuna kõik kohad olid kinni. Isegi kõige suuremad toidupoeketid ei olnud sellel päeval avatud. Mcdonalds aitas õnneks hädast välja. Byronisse jõudes hakkas aga üsna tugevalt sadama ja me olime hetkeks üsna nõutud. Kuna telkida sellise ilmaga ei saanud ja kõigis hostelites oli väljas silt "no vacancy". Lõpuks, kui olime terve linna läbi sõitnud, mis võttis aega umbes 5 minutit, otsustasime, et peaks küsima kusagilt, miks kõik hostelid täis on. Saimegi ühest hostelist teada, et sellel nädalavahetusel on Byronis aasta suurin muusikafestival "Blues fest" ning selle raames on seal väikeses linnas 24 000 inimest. Nad tegid meile ka selgeks, et seal on täiesti võimatu mingit ööbimist leida, isegi kõik telgiplatsid olid täis. Kuna ilm oli halb ja ööbimisvõimalused kehvad, siis otsustasime Byroni selleks korraks vahele jätta ja edasi sõita. Hakkasime siis sisemaa poole sõitma ning õhtuks jõudsime linna nimega Nimbin. See linn on tuntud ka Austraalia kanepipealinnana. Meil oli õnne, et juhtusime sinna just reedel, kuna iga reede on seal trummide õhtu. Peatänava ääres mängiti terve õhtu vältel trumme ja terve tänav oli tantsivaid inimesi täis. See oli meile tõeline elamus. Enamus seal olnud inimestest olid meie üllatuseks aga vanemad, umbes 40-50 aastased hipid. Sellegi poolest oli sealne õhkkond väga maagiline. Linn ise oli väga väike. Alalisi elanikke on seal ainult 300 ja ühest linna otsast teise jalutamine võttis aega umbes 5 minutit. Ööseks leidsime endale mugava koha ühes parklas ja magasime autos, kuna endiselt sadas ja telk oli kõne alt väljas.

Laupäeva hommikul käisime lähedal asuvas suuremas linnas, kuna Kätsil oli vaja panka minna ja toiduvarud olid otsa lõppemas. Pank oli pühade tõttu kahjuks kinni, aga toidupoes sai vähemalt käidud. Sealt liikusime tagasi Nimbinisse, aga suure tee asemel kasutasime tourist drive, mis viis meid läbi mägede. Jälle sai ilusaid vaateid nähe ja me mõistsime, et Nimbini näol on tegu väikese külakesega, mis on ümbritsetud suurtest mägedest ja farmidest, kus kasvatatakse salaja ka kogu linna jõudev kanep. Nimbinisse tagasi jõudes käisime ja vaatasime selle koha ka päevavalguses üle. See oli täis väiksed hipipoekesi ja kõik majad olid ilusti täis joonistatud. Kõige imelikum seal ringi liikudes oli see, et inimesed tulid tänaval lihtsalt juurde ja küsisid, kas meil on soovi kanepit osta. Peab siiski mainima, et kanep Austraalias legaalne pole, aga valitsus vaatab millegi pärast Nimbinis toimuvast mööda. Sealsed elanikud võitlevad ka usinalt kanepi legaliseerimise eest.

Kuna tegu oli nii väikse kohaga, siis seal eriti midagi enam teha ei olnud ja me otsustasime lihtsalt sisemaa poole sõitma hakata. Hämara saabudes jõudsime linna nimega Tenterfield. Sealt nägime aga viita, mis näitas ühe mäe otsas asuva vaateplatvormi poole. Otsustasime sinne vaadet kaema minna. Tee sinna oli aga pikem kui arvasime ja kohele jõudsime sinna peaaegu täiesti pimedas. Seega kogu oru asemel nägime sealt ainult tuledes linna. Sõime seal ka õhtust ja otsustasime, et see oleks ka ööbimiseks päris hea koht. Kuna seal oli telkimine keelatud, siis magasime ka selle öö autos. Vaatasime veel autos filmi ja jäime magama. Veel vahetult enne magama jäämist kui vetsus käisin, nägin et terve org on uttu mattunud. Väikese arutluse järel mõistsime siiski, et tegu on pilvega. Kuna sellel hetkel asusime me ise 1200m kõrgusel ja madalaimad pilved jäid meist alla poole. Magama jäämisega aga selle päeva seiklused ei lõppenud. Umbes kella kolme ajal ärgates nägin ma, et see pilv on kõrgemale tõusnud ja nüüd magame me sõna otseses mõttes pilve sees. Ka väga külmaks oli läinud. Kui järgmine kord üles ärkasin umbes kella 5 ajal, siis ootas mind ees midagi täiesti uskumatut. Me olime ümbritsetud umbes 10-15 autost ja kõik kohad olid inimesi täis. Kaks meest vedasid suurt gaasigrilli vaateplatvormile ja kolmas tuli ballooniga järgi. Ma lihtsalt ei uskunud oma silmi. Kui suur on see võimalus, et kusagile täiesti kõrvalisele mäetipule tuleb kell 5 hommikul selline kari inimesi grillima. Siiski oli see tõsi ja meil ei jäänud muud üle kui taskulampide välkumise saatel edasi magada. Järgmine äratus oli juba natuke meeldivam, aga mitte karvavõrdki vähem sürreaalsem. Kogu see kamp inimesi oli kogunenud suureks kooriks ja nad laulsid meie kõrval kirikulaule. Seejärel saime aru, et nende inimeste näol on tegu ühe kiriku kogudusega, kes sinna mäetipule ülestõusmispüha tähistama olid tulnud. Seejärel uinusime koorilaulu saatel ja kui hommikul ärkasime, olid nad juba läinud. See oli vaieldamatult reisi kõige veidram öö.

Pühapäeva hommikul ärgates olime endiselt pilve sees ning väljas sadas vihma ning oli ülimalt külm. Sellegi poolest otsustasime siiski mune keeta, värvida ja koksida. Igaüks tegi endale kaks munasõdurit ja kõigist osutus võitjaks minu Ninja. Kui olime oma hommikusöögi lõpetanud ja asjad autosse pakkisime, oli meil juba kohutavalt külm. Nii külm ei ole mul veel eestist lahkumisest saati olnud. Kõigil olid näpud valged ja varbad olid tossudes külmast kanged. Sel päeval ilm oluliselt ei paranenudki ja sellepärast sõitsime me suhteliselt otse Goondiwindisse välja. Seega olime jõudnud oma sihtkohta. Goondiwindi on väike linn, kus on palju tööagentuure ja mille ümbruses on palju puuvilla farme. Just nende pärast saigi sihtkohaks see linn valitud. Siia saabudes oli aga kõik kinni ja teha polnud midagi. Seega otsisime jälle omale natuke kõrvalisema koha kuhu oma auto panna ja seal magada. Päris õhtul käisime veel kohalikus baaris oma läpakaid laadimas, et saaks veel enne magama jäämist ühe filmi vaadata.

Esmaspäeva hommikul kostitas Kätlin meid jumalike pannkookidega ja kuna siin tähistatakse ka lihavõtte esmaspäeva, siis olid endiselt kõik kohad kinni ja me otsustasime sõita siit 130 km lõunasse jäävasse järgmisesse suuremasse linna Moreesse. Seal ootasid meid ees kuumad termaal basseinid. Enamuse päevast veetsime seal lebotades. Ühes basseinis oli vee temperatuur 40 kraadi ja teised 38. Oli tunne nagu istuksid ühes hästi suures vannis. Öö veetsimegi sellel päeval Morees, et hommikul, kui kõik kohad avatakse, oma tööotsingutega sealt pihta hakata.

Teisipäev oli meil väga produktiivne. Hommikul hakkasime kohe vara Morees tööagentuure läbi käima ning saime ka paar kontakti, mis kahjuks sihile ei viinud. Seejärel sõitsime tagasi Goondiwindisse ja tegime seda sama siin. Kui olime kõik kohad läbi käinud, oli meile vaikselt kujunendu pilt, kuidas siin tööga seis on. Enamus agentuuridest ei andnud meile mitte mingit muud infot, kui soovitasid meil ennast nende kodulehel ära registreerida, kuna praegusel hetkel ühtegi tööpakkumist siin piirkonnas ei ole. See on tingitud sellest, et me oleme siia jõudnud üsna täpselt kahe hooaja vahepeal. See tõmbas motivatsiooni natuke alla, aga ma ei tahtnud kuidagi jonni jätta ja me sõitsime linnast välja, et hakata lihtsalt farmist farmi sõitma ja tööd küsima. Alguses esimestes farmides oli natuke imelik küsima minna, aga kõik farmerid suhtusid meisse üllatavalt positiivselt. Kui neil endal meile tööd pakkuda polnud, siis soovitasid nad mõnda lähedal asuvat farmi, kuhu proovima minna, või võtsid lihtsalt meilt numbri ja lubasid tagasi helistada, kui kusagilt midagi kuulevad. Mida rohkem me farme läbi sõitsime, seda rohkem hakkas meile selgeks saama, et tööd on tegelikult siin võimalik leida küll, aga selle jaoks tuleb lihtsalt õiged inimesed üles leida. Lõpuks meil näkkaksi ja üks farmeritest helistas meile tagasi ja tahtis poole tunni pärast enda farmis meiega kohtuda. Sinna jõudes teatas ta meile, et tal pole meile endiselt tööd pakkuda, aga kuna tal hakkas meist kahju, siis ta tegi natuke uurimistööd ja leidis meile ühe farmeri, kes oleks meid nõus juba enne hooaja algust enda juurde võtma. Selle toreda uudisega sõitsime tagasi Goondiwindisse ja helistasime õhtul sellel farmerile. Leppisime temaga järgmisel hommikul kohtumise kokku ja olime sel õhtul üsna õnnelikud. Ööbimiseks leidsime endale ühe linnas sees asuva pargi, millel polnud telkimist keelavat silti ja sinna saigi telk püsti pandud. Lisaks meile oli seal veel üks telk ja üks karavan. Kuna oleme jõudnud juba üsna kõrbelisse kliimasse, siis päevad on siin küll soojad, aga ööd lähevad juba üsna külmaks. Sellel ööl oli juba nii külm, et Liis pidi vastu hommikut kõige külmemal ajal autosse sooja kolima.

Kolmapäeva hommikul ärkasime jällegi vara, ostsime endale kähku kaabud ja tüdrukud ostsid veel üht teist farmiks vajalikku ning asusime teele. See farm asus Goondwindist umbes 60 km kaugusel. Sinna jõudes võttis meid vastu väga tore perekond, pakuti teed/kohvi ja saiakesi ning me vestlesime nendega vist pea tund aega seal maailma asjadest. Lõpuks tegi pereisa Jack meile veel farmis ringreisi ja seletas ära, mis seis täpsemalt tööga on. Sealt lahkusime teadmisega, et suurem ja hästitasustatud puuvilla korjamise töö hakkab alles 6 nädala pärast, aga Jack oleks nõus meid enda juurde võtma juba järgmise nädala algusest. Me aitaksime tal teha kõiki vajalikke töid, mida nad ise perega ära teha ei jõua, nagu näiteks elektriaedade korrastamine, prahi põletamine ja veel igasugust nipet näpet. Selle eest saaksime ka muiudgi palka, aga kuna seda tööd ei ole nii väga palju, siis see palk ei ole siiski päris see mille järgi me siia tulime. Aga see koht ja need inimesed olid üsnagi imelised ja me saaksime seal täitsa oma maja, kus saame tasuta elada. Jutt jäi temaga praegu nii, et me otsime nädala jooksul veel edasi ja anname talle siis teada, kas oleme järgmine esmaspäev tulemas või ei. Tõsiselt hea asi selle käigu juures oli see, et mai kekselt alates on meil nende juures nüüd vähemalt hea töö olemas. Sealt sõitsime tagasi Goondisse ja tulime siinse jõe äärde, mida kutsutakse kohalikuks "veepargiks" ja kus on piknikuala ning pesemisvõimalused. Seal õnnestus mul pargi elektrikappi sisse muukida ja saime oma läpakaid jällegi laadida ning, mis kõige tähtsam, pesta. Seal veetsime aega kuni pimeda saabumiseni ja siis läksime jällegi tagasi sinna samasse parki, kus eelminegi päev, ja panime oma telgi püsti. Seekord olime seal ainsad telkijad ja natukene oli imelik niimoodi üksi linnas sees telkida. Sellel öösel otsustas Liis kohe autosse magama jääda ja see tähendas, et me Kätsiga saime telgis laiutada. Öö möödus üsna külmalt, aga saime hakkama.

Kuna meil nüüd esmaspäevani aega oli, siis otsustasime neljapäeva hommikul sisemaa poole sõita ja ringi vaadata ning teepeal ka farmidest läbi hüpata. Veel enne lahkumist pidime auto nüüd ka ametlikult enda nimele registreerima. Sellega oli aga üsna palju jauramist. Kuna auto on registreeritud New Sout Walesi maakonnas ja Goodniwindi asub Queenslandis, siis pidime uuesti Moreesse sõitma, et NSW maakonna maanteeametisse minna. Seal olid ka meil mõninga probleemid, kuna meil polnud ühtegi dokumenti, mis tõestaks, et me elame NSW-is. Seega pidin minema panka ja oma elukohaks Mel'i, Gemma ja Dan'i aadressi panema ja sealt seda tõestava dokumendi saama. Kui see käes, siis saime lõpuks ka ametlikeks autoomanikeks. Seejärel soetasime tripiks vajaliku söögikraami ja suundusime järgmisesse suuremasse linna nimega St.George, mis asus Moreest 300 km loodesse. Teepeal käisime läbi farmidest ja läbisime hunniku kummituslinnu, kus ei olnud peale bensiinijaama ja ühe baari mitte midagi. Teed muutusid ühe sirgemaks ja ümbrus aina kõrbesemaks. Lõpuks juba päris pimedas jõudsime St.Georgesse ja otsisime sealgi endale hea parkimiskoha piknikuala lähedal ja magasime autos.

Reede hommikul sõitsime seal linnas ringi natukene ning seejärel hakkasime Goondiwindi poole tagasi sõitma. Valisime tee, mis läks väikse riniga, et oleks rohkem võimalust farmidesse sisse põigata. Terve tee peal ei saanud me mitte mingit kasulikku infot, kuni jõudsime päris Goondi külje alla ja leidsime ühe naise, kelle parim sõber on kohalik tööagent. Ta oli väga lahke ja organiseeris meile esmaspäeva hommikuks selle agendiga kohtumise. Olime juba enne linna pealt kuulnud, et see naine pidi olema kohalikest agentidest kõige asjalikum. Seega loodame parimat. Õhtu veetsime jällegi meile juba armsaks saanud "veepargis" ja varastasime jällegi elektrit. Ööbisime ka samas pargis, kus ennegi, aga tänane öö oli neist kõige imelisem. Kuna juba õhtu oli väga külm, siis otsustasid tüdrukud mõlemad autos magada ning kuna mina olen ainuke kellel on magamiskott, siis kuulus terve telk täna minule ja sain terve öö täiega laiutada.

Tänasel päeval ei ole me veel mitte midagi asjalikku teinud ja arvatavasti ei tee ka. Üle pika aja täielik lebopäev. Hommikul tegime endale jälle pannkooke ja see võttis meil täna peaaegu 2 tundi aega. Nüüdseks oleme jõudnud jällegi "veeparki" ja arvatavasti enamuse päevast pikutame siin.

Selgitavaks jutuks veel nii palju, et pikniku alad siin austraalias kujutavad endast katuse all olevat lauda ja pinke, gaasigrilli ning üldiselt ka kraani. Seal on alati ka prügikastid olemas.

Pesemisvõimalused muutusid meil sisemaa pool sõites tunduvalt kesisemaks. Rannikul oli igas rannas dušš olemas, aga siin on meile umbes üle päeva ette jäänud üks avalik duššipunkt. Nende punktide leidmine siin on praegu tõeliseks õnnistuseks ja ühtegi võimalust ei saa mööda lasta, kuna tõepoolest ei tea kunagi ette, millal jälle pessu saab.

Viimase nädala oleme olnud väga huvitavas piirkonnas, kuna Goondiwindi asub täpselt NSW-i ja Queenslandi piiril, aga siin kasutatakse Queenslandi aega. Moree ja Jacki farm on aga NSW-is ning see piirkond on Goondist tunni võrra ees. Nüüdseks oleme kelladega juba mingi süsteemi mõelnud, aga alguses oli koguaeg segadus, mis see õige kellaaeg nüüd on.

Praeguseks hetkeks oleme läbinud kokku juba 3800 km ja enamus sellest maast mööda kõrvalisi ja väiksemaid teid, et näha rohkem tõelist Austraalia loodust. Pinnase olukord on nendel teedel kohati päris kohutav. Üsna tihti võib leida teelõike, kus kiirusepiirand on 100 km/h, aga tee ise on sama auklik kui Tallinna tänavad. Paljud teed on ka üleujutuste tõttu kahjustada saanud. Palju oleme sõitnud ka läbi mägede ning juhtunud ka päris mullaste metsavaheteede peale. Arvestades meie auto vanust, läbitud vahemaad ja teeolusid, siis võime me oma Audrey üle väga uhked olla.

Nüüd ootame aga esmaspäeva ja siis vast juba saame targemaks, mis meist edasi saama hakkab.

Cheers!